Homme algab kuulsalt saksa kirjanikult Herman Hesselt laenatud nimega muusikafestival «Klaaspärlimäng». Festivali juht helilooja Peeter Vähi tunnistab, et paljudel kontsertidel on tõepoolest rõhutatult kirjanduslik või esteetilis-filosoofiline taust, samas rõhutab ta, et see ei tähenda, nagu oodataks saali vaid filosoofiamagistreid.
«Klaaspärlimäng» nimetab ennast filosoofiliseks muusikafestivaliks. Mida see tähendab?
«Klaaspärlimäng» kui filosoofiline festival selline määratlus ei tule ürituse korraldajatelt, pigem mõne mõtleva inimese arvamusest festivali kohta, näiteks Linnar Priimäe või Eduard Parhomenko kirjutistest.
Ent sellisteks avaldusteks peab olema mingi põhjus. Kõigepealt ehk kirjanduslikule algallikale viitav festivali nimi, mis paralleelselt kasutusel ka saksakeelsena meie anglo-ihaluse ajal polegi see nii tavapärane.
Teiseks, tõepoolest, võimaluse korral püüame festivali kava kokku panna nii, et lisaks muusikalistele väärtustele leiaks tähelepanelik kuulaja mitmesuguseid seoseid ja alltekste väljaspool muusikat.
Kuidas tänavune festival eelmistest erineb?
Ma ei tahaks rõhutada erinevusi ja muutumist, suuremaks väärtuseks pean just järjepidevust, väljakujunenud stiili kestmist. Festivali suunitlust on põhjust muuta üksnes siis, kui see on jäänud ajale jalgu, puudub oma nägu või ei jätku publikut.
Millist kontserti tahaksite esile tõsta?
Festivali ühe korraldajana on isegi teatud mõttes ebaeetiline esile tõsta ühte kontserti või ühte esinejat, iseäranis enne ürituse toimumist, see justkui väljendaks minu leiget suhtumist kõigisse ülejäänutesse.
Ent ometi, igal festivalil on tugevamad ja nõrgemad küljed. Eelmise aasta «Klaaspärlimäng» võis uhkustada dirigentide paraadiga: Yan Pascal Tortelier, Paavo Järvi, Paul Hillier, Tõnu Kaljuste, Eri Klas.
Sel aastal vääriksid esiletõstmist tugevad instrumentaalsolistid: pianist Piotr Anderszewski Poolast, lapsena tänu filmile «Punane viiul» staariks saanud Christoph Koncz, Euroopa nr 1 bandoneonivirtuoos Carel Kraayenhof, eesti juurtega klarnetist Selvadore Raehni Jaapanist, erakordse musikaalsusega silma paistev kitarrist Slava Grigoryan, kui nimetada vaid mõningaid.
Milliselt kontserdilt loodate ise heliloojana enim inspiratsiooni saada?
«Klaaspärlimängu» üks suundi on olnud eriliste pillide eksponeerimine, nii on «Klaaspärlimängu» kavades kõlanud või veel alles tulevad ettekandele teosed pedaalklavessiinile, didgeridoole (Austraalia aborigeenide puhkpill), bandoneonile (argentina lõõtspill), Glasharmonikale.
Heliloojana on mind ikka paelunud sound. Mitmete mu teoste näiteks «A Chant Of Bamboo» ja «Handbell Symphony» aluseks on kõlavärv; meloodia, harmoonia ja rütm on sekundaarse tähtsusega ja justkui ise tekkinud tämbri ümber.
Seetõttu ootan põnevusega Astor Piazzolla bandoneonikontserdi «Aconcagua» ettekannet. Veelgi enam on mu meeli erutanud Mozarti teosed Glasharmonikale, mis tulevad esitamisele küll alles järgmise suve festivalil.
Helitekitamise printsiibi poolest on see pill sarnane veiniklaasiga, mille serva mööda libistatakse niiske sõrmega. Sel viisil tekkivad kooskõlad on taevalikud ja pole üldsegi välistatud, et kunagi kirjutan ka ise midagi sellele haruldasele instrumendile.
Antonio Salierit tuntakse eelkõige kui geniaalset Mozarti kadetsenud rivaali. «Klaaspärlimäng» toob ettekandele Mozarti ja Salieri teosed ühel kontserdil. Teie arust on Salieri heliloojana alahinnatud ja skandaalimaiaste biograafide poolt ära mustatud?
Jah, Mozartit me tunneme kõik, Salierit, kahjuks, teame eelkõige Mozarti rivaalina. Levinud on jutud Salierist kui Mozarti varajase surma võimalikust põhjustajast.
Legend on inspireerinud mitmeid väljapaistvaid loomingulisi isikuid looma poeeme, muusikateoseid, filme, muusikateaduslikke kirjutisi, mis omakorda on aidanud meie teadvusse jäädvustada pildi Salierist kui heliloojast-mõrvarist.
Aga kui see pole tõsi? Sel juhul on tegemist muusikaajaloo ühe suurima ülekohtuga. Festivali ettevalmistamisel püüdsin Salieri loominguga veidi lähemat tutvust teha ja järjest enama ettevaatusega julgeksin Salieri iseloomustamiseks kasutada sõna «keskpärasus». Kuulakem Salierit kui Salierit, mitte kui Mozarti rivaali!
Muusikafestival
Klaaspärlimäng
16. juulist 3. augustini
Tallinnas ja Pärnus