Täna öösel tuli müügile kuues Harry Potter

Kadri Liik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Reuters / Scanpix

Diplomaatia toimetaja Kadri Liik kirjutab Potteri-raamatu ilmumise päeval Putinist ja Potterist.

Möödunud aasta jõuludeni ei teadnud ma Harry Potterist õieti midagi. Ent aastavahetusel lugesin kõik viis osa järjest läbi ja, nagu karta oligi, ei saanud sellest maailmast mõnda aega enam välja.

Lugesin siis mõnda osa uuesti – näiteks kolmandat, mis on minu meelest senistest parim, või viiendat, mis on paks ja detailirohke. Seega, põhimõtteliselt on Vernon Dursleyl õigus: Harry Potter on tõesti ohtlik, mõjudes halvasti inimese suutlikkusele keskenduda oma argielule ja tavakohustustele.

Elu ja raamat segi

Potterit lugedes juhtus minuga sama, mis esimest korda «Sõrmuste isandasse» süüvides: raamat ja elu kippusid segunema. «Sõrmuste isandat» lugesin 1997. aastal, mil elasin ajakirjanikuna Moskvas ja päevatööd andis NATO laienemine.

Suvisel tippkohtumisel pidi uued liitujad välja hõigatama, Venemaa oli aga laienemise vastu, niisiis väisasid Moskvat iga nädal NATO kõrged ametnikud ja liikmesriikide poliitikud, kes üritasid vastasseisu pehmendada ja Moskvale «nägu-säästvat» lahendust leida.

Teada oli, et sensitiivseim osa debatist käis just Baltimaade üle: Visegradi riikide NATOsse minekuga oli Moskva leppinud, ta tegi aga kõik, et baltlasi alliansist eemal hoida.

Nii ma seal elasin: päeval käisin pressikonverentsidel ja kirjutasin uudiseid, öösiti aga lugesin «Sõrmuste isandat», kuni kõik sai üheks: Mordor ja Moskva, Mordori isand Sauron ja Vene välisminister Primakov

Rowlingu maailm ei ole küll nii filosoofiline kui Tolkieni saaga. Ka pole ta samal kombel valmis: kui Tolkieni puhul näib, et ta maailm oma keelte ja seaduspäradega eksisteeris enne, kui Frodo sinna seiklema sattus, siis Potteri raamatuis on ilmselt nii mõnigi võlukunsti reegel leiutatud käigult, et ühele või teisele tegelasele kujunenud olukorrast väljapääs leida.

Kohatud mõtted

Natuke on Rowling ehk isegi Tolkienilt laenanud. Aga see ei loe: Potter mõjub samuti, ta vallutab inimese argielu ja paiguti toob kohatud mõtted pähe: näiteks üht lugupeetud Eesti literaati nähes ei suuda ma enam unustada arvamist, et ta kirjutab libeloba sulega.

Üldse, hulk inimesi meenutab tegelasi Potterist. Ja vastupidi: kuna ma filme pole näinud, puudus mul lugedes sundvisioon ja sain tegelasi omal moel kujutada; nii ongi Remus Lupin mulle Moskva Carnegie-keskuse endise direktori nägu, Weasley’de pere aga meenutab tuttava Briti diplomaadi Šoti kodu.

Muidugi on veel uned. Sõrmuste isand ja Potter on lugemisel tugevalt unenägudesse tunginud, muutes need ärevaks ja heroiliseks. Tõsi, enamasti mäletan ma ärgates vaid, et olin suurtes sündmustes, aga millistes täpselt, ei tea. Ent üks Potterist inspireeritud unenägu oli nii realistlik, et on siiani meeles.

Nägin seda jaanuaris, paar ööd pärast seda, kui Arnold Rüütel patriarh Aleksiuse vahendusel Moskvas Putiniga kohtus.

Nii nad seal unes istusidki: Putin ja Rüütel Kremli kabinetis viisakalt jutlemas, Aleksius ka kusagil Aga seintel olid portreed, Lenin, Stalin ja Džeržinski, ning nemad karjusid, sõimasid ja räusklesid nii kõvasti, et Putini ja Rüütli jutust polnud midagi kuulda. Kõige valjemini lärmas Džeržinski portree: ta pidi rusikatega peaaegu oma raami ära lõhkuma ja habe turritas samuti lõuendist kaugele välja.

Arvan, et see oli väga realistlik pilt, selgitades Eesti-Vene suhteid ilmekamalt kui mõnigi tark analüüs. Nüüd usun, et ka allkirja piirilepingult võttis Putin tagasi Džeržinski portree ärgitusel. Ta lihtsalt ei suutnud seda lärmi kannatada. Teisiti ei saa nii lapsikut käitumist põhjendada?!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles