Saab ka nii, et häbi ei peaks tundma

Jaan Olari arvates ei piisa Eesti ühiskonna tervendamiseks enam ühest kirurgilisest sekkumisest, vaja on pikaajalist ravi ja taastumist.

Patsientidega suhtlemine ja haiguste ravimine võimaldab arstidel hästi ühiskonnaelu valupunkte tajuda. Sotsiaalsest ebavõrdsusest, eneseimetlusest, poliitilistest jagelemistest tulvil Eesti riigi tervis on tõsiselt korrast ära. Veel kord veenis mind selles Tartu Ülikooli professori ja ajakirjaniku Rein Veidemanni 6. juuli Postimehes ilmunud artikkel «Minu häbi», mille alapealkirjaks on: «Ühtede rikastumise hinna sees on teiste jätkuv vaesumine».

Väljendudes meditsiinilises terminoloogias, ei piisa tänapäeva Eesti ühiskonna tervendamiseks ühest kirurgilisest operatsioonist, vaja on pikaajalist ravi, lisaks taastusravi. Loodetavasti põeb meie ühiskond siiski lastehaigust, mitte kroonilist ja paratamatult hukule viivat tõbe.

Ülbus on hukutav

Pragmaatikud ja küünikud väidavad sageli, et rikkus ja vaesus on kapitalismis paratamatud ning igaüks peab oma heaolu eest ise hoolitsema. Kui see tal ei õnnestu, on see tema enda viga.

Ent sotsiaalsetele probleemidele ei saa sellise ükskõiksuse ja ülbusega läheneda. Teadus- ja kirjamees Rein Veidemann esitab väga õige küsimuse: kus on kõik need sotsiaalmajad ja hooldekodud, sotsiaalabi ja taastuskavad, mis on kutsutud peatama inimese vaba langemist, kui ta mingil põhjusel keerisesse on sattunud.

Töötan viieteistkümnendat aastat Soomes psühhiaatrina. Olen käinud korduvalt koos põhjapoolse naaberriigi meedikutega ja arstiteadlastega Eestis. Meile on näidatud välismaa ekspertidega koostöös koostatud projekte just selliste sotsiaalasutuste rajamiseks ja sotsiaalabisüsteemide käivitamiseks. Öeldakse, et ideede elluviimiseks pole raha. Mina usun küll, et raha on Eestimaal piisavalt, seda tuleb vaid õigesti paigutada. Seda, kui palju raha Eestis ringleb, tõestavad muu hulgas ka kiiresti kerkivad luksusvillad ja limusiinid, millega lausa poisiohtu mehehakatised ringi sõidavad.

Rein Veidemann kirjutab sügava masendusega kohtumistest prükkaritega. Kahtlemata on niinimetatud prükkarid elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, kes vajavad humaanset kohtlemist.

Kuigi mõni neist on hulkurliku eluviisiga juba sedavõrd harjunud, et ei tahagi sellest välja tulla. Mõistagi pole «prügikastiinimesed» meie ühiskonna ainsad kannatajad. Piisavalt raske on pensionäridel, kes arenenud riikide eakaaslastega võrreldes ikka veel tagasihoidlikku vanaduspensioni saavad.

Soomes makstakse igale kindlat elukohta omavale inimesele pensioni 9000 eurot aastas, mis on ligi 900 eurot (12 000–13 000) krooni kuus. Eesti pensionid ulatuvad vaevalt 3000 kroonini. Soomes on sotsiaalse rehabilitatsiooni astmestik sedavõrd läbi mõeldud, et see hõlmab iga soomlast isiklikult. Ühtegi inimest ei jäeta saatuse hooleks.

Olles end täiendanud erinevates Euroopa riikides ja kuuludes 12 arstiteaduslikku organisatsiooni, olen süüvinud ka teiste Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide meditsiini- ja sotsiaalabisüsteemidesse. Kõikides nendes maades on tagatud väärikas ja lugupidav suhtumine eakatesse.

Põhiväärtused ausse

Austus vanemate inimeste vastu ja hoolitsus nende eest ei tohi olla tingitud ainult sellest, et nad vajavad oma kehvema tervise tõttu abi ja hoolt. Arvestama peab ka moraalset võlga. Meie emad ja isad, vanaemad ja vanaisad on ju suuresti rajanud selle Eesti, kus me elame. Nad on ehitanud maju, harinud põlde, ravinud inimesi, ehitanud teid jne. Polnud nende süü, et seda tuli teha Nõukogude okupatsiooni olukorras.

Ravimaks ühiskonna haiguseid peame julgesti peeglisse vaatama ja ütlema enesekriitiliselt, millised me tegelikult oleme. Läbi aegade on vaieldud ja vastandatud. Kirjandusest teame Andrest ja Pearut, Vestmanni ja Piibelehte, poliitikast Pätsi ja Tõnissoni. Vastandid lisavad elule värvi. Nii mõnigi kord selgub vaidluses tõde.

Näib, et vahel muutub kemplemine sedavõrd tugevaks, et me kõik kannatame. Ent kui meie ei suuda kokku leppida ühiskonna põhiväärtustes, pole mõtet ka poliitikaelul.

Ehk oleks vaja erudeeritud ja julgeid mehi, kes ei sõltuks hetkepoliitikast ja määratleksid Eesti valuküsimused ja nende lahendusteed. Võib-olla vajaksime midagi uue IME programmi sarnast.

Miks ei võiks Edgar Savisaar, Tiit Made, Siim Kallas ja Mikk Titma uuesti kokku tulla ja midagi välja pakkuda?

Mõistlik oleks tarka nõu küsida ka juba igavikku kadunud suurvaimudelt. Arvestades, et meie ühiskonna normaalset mõtlemist kipub üha enam takistama massiline joomine, tasuks lugeda ühiskonnategelase ja karskusliikumise eestvedaja Villem Reimani mõtteid.

Tänavpäevaselt värsked mõtted on ka mu õpetajal psühhiaatril professor Jüri Saarmaal, kes on öelnud, et tervis ei tähenda ainult haiguse puudumist, vaid ka kehalist ja vaimset heaolu.

Väärikas suhtumine ellu saab sageli alguse noorusaastatest, mida kiputakse vahel kergemeelselt vabaks perioodiks pidama.

«Nii vabalt ning korrapäratult nagu ülikoolis õiendatakse stuudiumi, nii vabalt ja korrapäratult katsutakse ka elus töötada: nii nagu ülikoolis läks stuudium hädavaevalt, nii ka elus ettetulevad ülesanded õiendatakse hädavaevalt ning kõige selle tagajärjeks on kriis,» kirjutas arstiteaduse professor Albert Valdes kolmekümnendatel aastatel. Usun, et tema sõnad on aktuaalsed ka tänapäeval.

Mõtlen, et kui me ennast kokku võtame, oskame õppida eelnevatelt põlvkondadelt, suudame Eesti ühiskonna veel terveks ravida.