Kooliraha inimliku linnaruumi eest

Krista Kodres püüab anda hinnangu Tallinna viimase aja arhitektuuripoliitikale erinevate juhtumite kaudu, kuna pole teada, millistel põhimõtetel linna ikkagi planeeritakse.

Viimasel ajal on Tallinna linn – õigem oleks küll öelda: Tallinna linnapea – osutanud tahet end arhitektuuripoliitiliselt kehtestada. Tendents on rõõmustav ja seda on kaua oodatud, sest seni on linnajuhid end arhitektuuriteemadest pigem eemale hoidnud, jättes selle rolli linna säästva arengu ja planeerimise osakonnale (nüüdne linnaplaneerimise amet).

Viimane pole aga vajalikuks pidanud avalikkust oma tegudest informeerida enne, kui need juba tehtud. Nii ei tea me ikkagi, missugustel põhimõtetel Tallinna planeeritakse. 2001. aastal vastuvõetud üldplaneeringugi on linna peaarhitekt Ike Volkov tunnistanud «liiga üldiseks», aga selle «täpsustamist» detailplaneeringutega või ehitusmäärustega pole ka seletada tahtnud.

Nii on oldudki olukorras, kus planeeringud sünnivad avalikkuse silmis n-ö case by case, juhtumi-kaupa.

Teine Viru hotell

Juhtumitega tegeleb ka linnapea. Püüdes Tõnis Paltsu avaldusi üldistada, vaadakem need kõigepealt üle. Viru hotelli kõrvale uue püstitamine on peatatud.

Pean seda ainuõigeks otsuseks, sest juba Viru isegi ronib vanalinnale liialt külje alla, aspekt, mida rõhutati juba 1960. aastate lõpul selle ehitamist alustades, kuid mida tollased võimud ignoreerisid, et «inturisti» ees jõulisemalt paraaditseda.

Uus hoonemaht tähendaks ka veel ühe tüki avaliku ruumi äraampsamist kommertsfunktsiooni kasuks, millega mõistagi kaasneks hotelli tegevuseks vajalik kontakttsoon.

Linnauurijad on hoiatanud seesuguse hiiliva «ruumi kommertsialiseerimise» eest, sest vastupidiselt näiteks pargile või tänavale kehtestatakse sellises ruumis selge kontroll inimese tegutsemise üle.

Kuidas süsteem toimib, on juba praegu näha: et viibida Viru keskuse ees vabas õhus, tuleb ette tellida kesklinna hinnatasemele vastav kohv või õlu. Tammsaare pargist tüki äralõikamine tähendaks ruumi äraandmist Tallinna ühes aktiivsemalt kasutatavas pargis, linnakodaniku kahjuks.

Sakala hiidmaja

Teine juhtum on Viruga paljuski analoogne. Linna ja arhitektuurinõukogu võitlus Sakala keskuse eest on olnud tänuväärne.

Esialgne hiidhoone on taandunud märksa väiksemaks ning arendaja survestamise kasuteguriks on muu hulgas seegi, et protsess on tõendanud, kuivõrd kasulikuks viimasele Tallinna kesklinnas ühe krundi hoonestamine siiski perspektiivis osutub – muidu poleks investorid ümberprojekteerimisega ju nõustunud.

Selles mõttes on Sakala-probleem Viru 2st siiski erinev, et on jõutud staadiumi, kus ei tule rääkida mitte üksnes mahtudest, vaid ka arhitektuurist.

Linna kohustus on seista selle eest, et pealinna südamesse, rahvusteatri vastu kerkiks vaid parim arhitektuur. Viru keskuse õppetundi tuleks võtta tõsiselt ning seetõttu peaks Sakala puhul praeguses seisus kaaluma uue arhitektuurivõistluse korraldamist.

Kolmas juhtum on Pirita mereäärse ala planeerimine. Pean mõtlemisaja võtmist selle piirkonna edasise arhitektuurse saatuse üle mõistlikuks, sest seal oleks krundikaupa planeerimisel eriti silmariivavad tulemused.

Ning ka Pirita tee ja purjespordikeskuse puhul oleks vastutustundlik pidada silmas Viru 2 kohta öeldut: ka Pirita on tallinlase traditsiooniline vaba aja veetmise paik ning selle reserveerimine vaid kortermajade elanikele ei riiva mitte üksnes praeguste piritalaste õiglustunnet ja harjumusi.

Neljandat juhtumit on avalikkuse ees seni vähe valgustatud, see puudutab Tallinna reisisadamaga külgnevaid alasid – linna merevärava kontakttsooni.

Ala piirile Ahtri tänavale on hetkel kavandatud 7-korruseline hiigelkast küljemõõtudega ca 90 korda 110 meetrit, mille fassaadid mõjuvad vaimuvaeselt, aga mida serveeritakse linna atraktiivsete mereväravatena.

Plaanitud hotell-spaa-kortermaja ulatub vahetult Admiraliteedi basseini piirini ning autotee ja maja vahele on jäetud vaid kitsas kõnnitee. Inimesele on ruumi tehtud üksnes maja kõrvale mõeldud terrassil – juhul muidugi, kui ta tarbib sealset teenust.

Inimlik linn

Ka linnahalli esise ja sealt sadama poole jääva ala esialgset planeerimiskava näinuna võin öelda, et see on liigtihe ega täida lootusi avaliku ruumi kvaliteedi suhtes: linnahalli vaated on tagamata ja mõnusaid, kõigile mõeldud haljastatud platse leidub minimaalselt.

Tasuks ikka ja jälle mõelda renessansi- ja barokiaegse Rooma või 19. sajandi lõpu Viini kogemusele, mille õppetunde hakati taasrakendama 20. sajandi lõpul: piazza ja Platzraum on äraproovitud linna «inimlikustamise» võtted, mis võimaldavad mitte üksi arhitektuurselt, vaid ikka ka emotsionaalselt köitvat, vaheldusrikast linnaruumi. Kortermajade reservaadiks mereäärseid alasid küll kujundada ei tohiks.Siinkohal sobib omalt poolt meenutada ka Tallinna Vabaduse väljaku juba detailplaneeringu menetlemise lõppstaadiumi jõudnud kava. Olen endiselt sügavalt veendunud (vt artikkel «Park või paraad», Postimees 3.03), et ettepandud kujul ei vasta see avalikkuse huvidele – ikka sellesama «inimliku mõõtme» puudumise tõttu –, ning soovitan volikogul sellega tõsiselt tööd teha.

Nõukogu küsimus

Ühe arhitektuuripoliitilise sammuna on linnapea peatanud Tallinna arhitektuurinõukogu tegevuse. Pean ka seda mõistlikuks, kuigi teatud mööndustega. Arhitektuurinõukogu, mille liikmesolekuks tehti Edgar Savisaare ametisoleku ajal ettepanek siinkirjutajalegi, osutus liiga arhitektuurikeskseks.

Oma kunagises äraütlevas kirjas pöörasin tähelepanu sellele, et linn vajaks pigem laiapõhjalist otsustuskogu, kuhu peale arhitektide võiksid kuuluda arhitektuuri mõjutavate erialade asjatundjad.

Laialisaadetud koosseisus oli üks arhitektuuriajaloolane ja üks muinsuskaitsespetsialist, kuid kaasama oleks pidanud/peaks näiteks linnageograafe ja -sotsiolooge, liiklusekorraldajaid, keskkonnaasjatundjaid.

21. sajandil ei saa lõpuks ükski erialaspetsialist väita, et ta on kõigeteadja ja käib üle kõigist linnaorganismi probleemidest, nii nagu tuleks revideerida ka modernistlikku arusaama arhitektist kui ainuloojast ja ainsast tulevikuplaneerijast.

Muidugi ei tohiks linna edasine kavandamine jäädagi linnapea prerogatiiviks.

Kuidas siis ikkagi edasi?

Söötis põld

Ilmselt oleks viljakas alustada Tallinna arhitektuuripoliitiliste seisukohtade formuleerimisest. See on seni söötis tegevuspõld, mis on seda imekspandavam, et peaarhitekt Ike Volkov on möödanikust tuntud hea sõnaseadjana.

Kuipalju teatakse näiteks tänuväärsest tegevusest linna eri piirkondade ehitusmääruste kallal (seni on vastu võetud küll vaid kaks: Nõmme ja Pelgulinna oma) ning, mis veelgi olulisem, sellest, missugustest põhimõtetest lähtuvalt reguleerimisi tehakse?

Ilma selgete põhimõtete ja nende avalikustamiseta jääb arendajatele alati võimalus linnavõimudega manipuleerimiseks ning linnaruumi kasutajatele võimalus vaid tagantjärele kirumiseks või asjatundmatult virisemiseks. Linna silmis peaks aga kodanik väärima enamat.

Ainult avalikustamine annab võimaluse tagasisideks ning seda mitte kitsalt linnavõimu või linnakodaniku vaatenurgast, vaid ka arhitektuuri ja planeerimise alal olemasoleva kompetentsi jaoks. See oleks arendav ja viljastav protsess, kuigi – nagu demokraatia tingimustes ikka – nõuaks asjaosalistelt aega ja vaeva.

Meeldiva Tallinna nimel peaks linnal ka jätkuma julgust kiivakiskunud projekte tagasi pöörata, selleks kulutatud raha aga käsitleda koolirahana, mille maksmiseta õppiv ühiskond ju siis toime ei tule.