Riigi rahaga konkurentsi moonutamas

Carri Ginter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Carri Ginteri arvates on põllumajandusministeeriumi kava Eesti toidu populaarsuse tõstmiseks sekkumine turureeglitesse.

Põllumajandusminister Ester Tuiksoo arutleb 22. juuli Postimehes võimalusest kasutada riigi raha Eesti toiduainetoodete müügi edendamiseks. Põllumajandusministeerium näeb ohtu asjaolus, et tarbija soov eestimaist toitu osta järjest väheneb.

Lisaks loodetakse Eesti kaupu kergemini edendada tänu sellele, et Euroopa Liidu riikide vahel enam tolle pole. Seda kõike käsitleb lähemalt arengukava «Eesti toit», millest jääb mulje, et lisaks paljule vajalikule soovitakse sekkuda ka kodumaise toidu reklaamimisse. Suure osaga arengukavast võib nõustuda, kuid minu seisukohast ei tohiks riik sekkuda reklaami, millega üritatakse mõjutada tarbijat ostma just Eesti tooteid.

Soovis kasutada riigi raha ja võimu, et moonutada konkurentsi omamaise tootja kasuks, ei ole midagi ennekuulmatut.

Tarbijate suunamine

Traditsiooniliseks viisiks, kuidas sundida tarbijaid nende valikutes, on koguseliste piirangute ja tollimaksude rakendamine. Koguseliste piirangute ja tollimaksude kaudu muutub importkaup oluliselt kallimaks kui omamaine.

Piisavalt raskete piirangute kehtestamisega on võimalik ära võtta pea iga kauba konkurentsieelis ning tarbijal ei jäägi muud üle, kui osta seda, mis on kunstlikult odavam ehk omamaine toode.

Liitumisel Euroopa Liiduga ja ühisturuga väljendas Eesti, et on valmis võtma omaks ühisturul kehtiva «vastastikuse usalduse» printsiibi. Kui kaup on sobilik müügiks ühes liikmesriigis, eeldatakse, et see sobib tarbimiseks ka teises. Kuigi põhimõttele on rida erandeid, väljendub selles siiski arusaam, et otsuse, millist kaupa tarbija ostab, langetab ta ise, mitte riik.

Paljud on kuulnud naljakaid lugusid ameerika kohtupraktikast, kus jääb mulje, et tarbija enda rumalus (kohvi sülle ajamine vms) toob talle kaasa miljonitesse ulatuva kahjunõude.

Euroopa kohus on tarbijate suhtes oluliselt usaldavamal positsioonil ning on oma praktika põhjal korduvalt rõhutanud, et keskmine tarbija on piisavalt hästi informeeritud, piisavalt tähelepanelik ning piisavalt laia silmaringiga.

Ei tahaks kuidagi nõustuda, et Eesti tarbija ei peaks vastama samadele tunnustele. Kodumaist tootjat soodustavad tarbimisharjumused ning emotsionaalne side kodumaise toiduga, kuid kas tarbija sooviks osta kodumaist toodet iga hinnaga – ka siis, kui see on halvema kvaliteediga või oluliselt kallim?

Eelkõige tuleks lähtuda ikkagi eeldusest, et tarbija on ise piisavalt tark, et otsustada, mida ta sööb või joob.

Sekkumist pole tarvis

Milleks siis ikkagi on vaja sekkuda tarbija valikusse – peamiseks eesmärgiks on mõjutada teda loobuma imporditavast kaubast omamaise kauba vastu.

Heaks näiteks siinkohal on kaheksakümnendate algusest kaasus, kus Iiri valitsus toetas kampaaniat «Buy Irish», mille käigus muu hulgas töötati välja ka toodetele «Buy Irish» logo (kaasus C-249/81 Komisjon vs Iirimaa). Kuigi valitsus ei olnud kampaania otsene läbiviija, tehti seda riigi rahade eest. Euroopa Kohtu lahendiga tunnistati süsteem ühenduse reeglitega vastuolus olevaks.

Kohus nägi läbi Iiri valitsuse programmi tegeliku eesmärgi, milleks oli impordi asendamine riigisisese toodanguga.

Selline sekkumine tarbija valikusse läheb aga vastuollu ühisturu eesmärkidega.

Kuidas me saakski rääkida piirideta ühisturust, kus kaubad ja teenused liiguvad vabalt, kui riigid siiski üritavad iga hinnaga mõjutada tarbijaid loobuma teistest liikmesriikidest tulevatest kaupadest?

Tehke ise reklaami

Kui ettevõtjad soovivad teha reklaami ning suurendada tarbijate soovi osta omamaist, peab see toimuma nende enda vahenditest.

Riigipoolne sekkumine reklaami tekitaks olukorra, kus inimene ei ole oma valikutes enam vaba ning riik kui tarbija «suur vend» teeb otsuse tema eest. Sellega väljendaks riik, et ta ei usu oma tarbijate õigusesse ja võimesse otsustada vabalt, mida ta soovib poest osta.

Arengukava «Eesti toit» on teretulnud ja positiivne nähtus. Loomulikult peab riik investeerima teaduse arendamisesse – selle investeeringu tulemusi lõikab terve ühiskond.

Siiski olen veendunud, et riigi raha kulutamine selleks, et veenda tarbijaid kodumaist toitu sööma, ei ole aus. On ju siililegi selge, et poodi minnes langetab tarbija oma valiku oma maitse-eelistust, rahakotti ning tootja usaldatavust jms kaaludes.

Lojaalsus omamaise tootja suhtes peab tulenema just nendest aspektidest, mitte otseselt või kaudselt riigi rahadega tehtud reklaamist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles