Eesti keele ülalpidamine on kallis

Jüri Valge kirjutab sellest, millist «kasu» tooks meile eesti keelest loobumine ning ingliskeelse maailma tingimusteta omaksvõtt.

Sügissuvise Hiiumaa käärulisi kruusateid pidi pedaalides ning Kaido Kama, Rein Veidemanni ja Enn Soosaart kokku pannes tuleb mitmesuguseid mõtteid. Isiklike puhkusemõlgutuste juurest on võimalik jõuda järeldusteni, mille üle laiemaltki võiks aru pidada.

Tõsiasi, et praegusest 5000–7000 keelest 100 aasta pärast vaid umbes 400 alles on, ei selgunud koos Kalevi Wiigi raamatu eestikeelse tõlke esitlusega, vaid oli keeleinimestele teada juba ammu. Alles jäävad suured – need kaitsevad ennast ise – ning väga väikesed keeled – nende igakülgseks arenguks loob tingimused Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta. Eesti kirjakeel ei kuulu ei suurte ega väikeste hulka ning seetõttu tuleb tõsiselt kaaluda selle arendamise otstarbekust.

Ühtegi majanduslikku argumenti (lisaks selgesti mõõdetavate eduindikaatorite puudumisele) ei näi selleks igatahes olevat ning lisaks tõotavad asjatust raharaiskamisest loobumisega kaasnevad poliitilised ja lausa maailmakultuurilised boonused tulu, mille kõrval jonnakas eestikeelsuse nõudmine tundub vähemalt naljakas.

Vaba raha

Kuna haridus ja teadus on alad, mis määravad ühiskonna jätkusuutlikkuse, tulekski alustada nendest. Sellega, et 2007. a leiavad õppekeeles aset suured muudatused, ollakse juba harjunud.

See loob aga eelduse hoopis suuremaks muudatuseks, üleminekuks üleriigilisele inglise õppekeelele (ning lõppema peaks see 2011: üks kooliaste aastas; arvestades ajaloolist kogemust ning õpilaste ja õpetajate õppimisvõimet, on niisugune tempo täiesti reaalne).

Nimetan vaid mõningaid võimaliku reformi plusse. Tekib võimalus loobuda eestikeelsete õpikute kallist ja konfliktirohkest tootmisest – maailm on täis tänapäeva nõuetele vastavaid ingliskeelseid õpikuid (vaid kirjastuse valik võib probleeme tekitada). Ingliskeelse hariduse saanud noored on praegustest gümnaasiumilõpetanutest tunduvalt konkurentsivõimelisemad, nii et need hädad, mis meie meditsiiniõdesid, autojuhte ja kalatöötlejaid – aga ka kõikide teiste alade rahvusvahelisele tööturule pürgijaid – praegu kimbutavad, on tulevikus vaid halb mälestus.

Vabaneks kogu praeguse ja tulevase integratsiooniprogrammi jaoks planeeritav raha, sest läänesuunalise lõimumise vahendid leiduvad igas eestimaalases eneses.

Lahendataks ka õppekavaarenduse mitmed rasked probleemid: oluliselt vähendatud eesti keele tundide hulga (tund nädalas lapsevanemate nõusolekul võiks esialgu olla) asemel oleks võimalik planeerida muud, mille üle teiste ainete õpetajad ainult rõõmu tunneksid, ning vahest võiks koguni laste üldist koormust väiksemaks võtta.

Suurt säästu võimaldaksid muudatused eesti keele uurimises ja kõrgkooliõppes: mingit vajadust poleks terminoloogiaarenduse jm järele (õiguskeelekeskuse võiks kinni panna, skandaalid eurodokumentide viletsate tõlgete pärast lõpeksid), ülikoolis peaks koolitama vaid keeleajaloo ja murdeuurimise spetsialiste, et nad saaksid ühe arenenud kirjakeele taandumise teaduslikult täpselt kirja panna.

Stabiilne riik

Ning mingil määral peaks eesti keelt õpetama neile, kes vanade tekstide lugemisega kokku puutuvad.

Lausa revolutsioon toimuks sõnaraamatukoostamises ja tõlkide ettevalmistamises: esimesi oleks teaduslikuks otstarbeks veidi tarvis (kaoks aga piinlik tegutsematus eesti-soome sõnaraamatu tegemisel, sest inglise-soome on ju olemas), vajadus tõlkide järele aga lõpeks.

Kahtlemata on nimetatud edud ainult osa rohketest uutest võimalustest, mille krooniks peab olema keelepoliitika põhialuste läbivaatamine. Ettepanekuid kahe riigikeele kehtestamiseks on ju tehtud varemgi, kuid see on siiski poolik lahendus (nii nagu praegune eesti keele arengu toetaminegi).

Kuna kaks riigikeelt on Eesti jaoks silmanähtavalt palju ning eesti keele turuväärtus on eeldatavalt madal (maailma tuhandete kõrgkoolide hulgas õpetatakse seda vaid poolesajas), on meile kõigile kasulik ülemaailmselt pruugitavale riigikeelele siirdumine.

Riigi sees väheneks rahulolematus ja suureneks poliitiline stabiilsus, sest oleks võimalik likvideerida keeleinspektsioon ning suureestlasi ei saaks enam väiksemate ahistamises süüdistada.

Välispoliitilised plussid aga oleksid mõõtmatud: kui seni on meil olnud kama, laulev revolutsioon, tiigrihüpe ja tulumaksusüsteem, siis nüüd oleksime riik, mis esimesena täielikult kõrvaldab olulise takistuse tööjõu vabalt liikumiselt, kohaliku keele.

Annaksime sellega ühtlasi tugeva signaali kõikuvatele Maltale ja Iirimaale ning võiksime olla aluse panijaks kogu Euroopa Uniooni keelelisele ühtlustumisele. Ühelgi riigil poleks midagi paha öelda meie keelepoliitika kohta, sest rahvuslikkuse argument oleks ära kukkunud.

Emotsionaalsema poole pealt paneksime ära lätlastele (kes nii iseenesestmõistetava keelevahetuse ideeni pole millegipärast veel jõudnud) ning viimaks ometi oleks tee lahti nii Nobeli kirjandusauhinnale kui oma Nokia, Kings English’i leidmisele.

Welcome to Estonia

Loomulikult tuleb oodatavate muudatuste puhul ületada ka mõningaid probleeme. Raamatupõletamise kurb ja kultuurivaenulik kogemus on meil olemas, seetõttu tuleb nii radikaalseid meetmeid vältida. Koolilektüüri loetelud tuleb aga küll tähelepaneliku pilguga üle vaadata, väikekeelt ja kolklust propageerivad teosed välja võtta ning Kalevipoja seiklused Potteri omadega asendada (eesti keele arendamise strateegia väljaanded peaks ka nii Eestist kui kõigist teistest ELi riikidest ning mujalt maailmast kuidagi tagasi saama).

Ilmselt tuleb käivitada sotsiaalprogrammid koha kaotanud eestikeelsetele õpetajatele (see nõuab mõningaid kulutusi, sest inglise keele eksami järel võiksid nad teatud osa keelekursuste tasust tagasi saada) ning kuidagi vähendada nende vanavanemate stressi, kes keelebarjääri tõttu lapselastega enam suhelda ei saa.

Kaalumist vääriks Kristjan Jaagu, Reimani, Tõnissoni ja teiste taoliste mälestussammaste koondamine kilplaste parki – meeldetuletuseks ja hoiatuseks, et ka nii targad ja ausad mehed võivad eksida ning eesti rahvale täiesti kahjulike ideede eest seista.

Nostalgiliseks sillaks kahetsusväärselt piiratud mineviku juurde võiks inglise keelde tõlkida paar laulu, näiteks «Haanja miis» ja «Mul meelen kuldne kodukotus». Võimalik, et probleeme on veel, aga need on vaid pisiasjad selle üleva tunde kõrval, mis saab meid valdama kusagil Kõpu poolsaare külapoes, kus šoti seelikus tõrvakõplasest müüjatädi meid säravalt naeratades tervitab: «Welcome to Estonia!»

Tagasi üles