Üheksa laulu, kümnes on sümfoonia

Briti filmipressis käib aastaid vaidlus, mida publik tegelikult tahab. Aeg-ajalt vilksatavatest edukatest oopustest, nagu «Püksid maha» (Full Monty), «Neli pulma ja üks matus» või «Billy Elliot» ei piisa, et rääkida konkurentsist Hollywoodiga.

Üht äärmust kehastavad briti filmikunstile näo andnud ja 1960ndatel esile kerkinud ühiskonnakriitilised autorid Mike Leigh ja Ken Loach, kelle filme sugugi iseenesestmõistetavalt ei rahastata ega vaadata.

Teises servas asuvad ülekirjutatud ja ülelavastatud kummaliste tegelastega suhtekomöödiad. Otsides vastust popkultuurist, armuvad need sageli iseenese cool’i väljanägemisse ega suuda isegi saare noort publikut oodatud määral paeluda.

Kusagil keskel asuvad enam-vähem klassikalise ülesehituse ja pildiloogikaga kvaliteetfilmid, mida enamik kinokülastajaid on pikemalt mõtlemata valmis «heaks» tituleerima.

Nagu kogenud elupõletaja on režissöör Michael Winterbottom läbi proovinud kõik filmivoolud, astudes vahel samasse jõkke kaks korda, kuid laskmata end siiski kaasa tõmmata roosiliste väljavaadetega megaprojektidest. Tema tööde bassivõti on sageli sotsiaalne ja poliitiline, inimsuhted meloodilised ja taustsüsteem popkultuur.

Kolme duuri lugu

«9 laulu» piiritleb oma teema algusest peale kolme tandriga: voodi, lava ja Antarktika või vastavalt seks, rok’n’roll ja üksindus. Kolmest duurist korraliku poploo jaoks piisab ja Winterbottom ei proovi ulatuda üle selle loo loomulike piiride.

Film on üle võtnud ka albumi struktuuri ja pikkuse, britpopi melanhoolia ja eneseuhkuse. «24 Hour Party People» pidurdamatu energia on «9 laulus» sublimeeritud avameelsesse, lihtsasse ja ausasse seksuaalsusse.

Et filme ei süüdistata kunagi liigses rok’n’roll’is ja veel vähem palja valge Antarktika näitamises, siis saavad vaataja eelarvamuste proovikiviks eelkõige seksistseenid.

Õigupoolest on see ju mäng meediaga, millega viimane alati ilmeksimatult kaasa läheb. Reklaam ja kollane meedia kõditavad teadvust lakkamatult «paljastustega» sõnas ja pildis, tõmmates piiri just keelatu ette. Ettekujutus vallandab fantaasia, mida eksplitsiitne kujutis kunagi ei tee. Meedia lubadus fantaasia tööle panna kaotaks jõu, kui kellelgi oleks vabadus keelamatult kõike näidata.

Pornograafiat ei tee pornograafiliseks siiski mitte formaalsete kriteeriumide rakendamine, vaid kujutamisega edastatud suhtumine seksuaalsusse. Siin on «9 laulu» romantiline ja haavatav ning kas kaadris on erektsioon või mitte, ei puutu asjasse. Erootilist laengut võib muidugi kahandada kaadri ülaservast piiluv mikrofon.

Erilisi tabusid «9 laulu» murda ei püüa. Kui film vaatleb üht inimsuhet tavalisest fundamentaalsemalt, järgimata otseselt pornograafia ülimalt formaalseid ja nn kunstilise filmi samavõrd esteetilisi kaanoneid, siis pole selles isegi midagi provokatiivset. Mandri-Euroopas on erootilise filmi traditsioon kaua püsinud, variatsioonid ulatuvad Bigas Lunast Catherine Breillat’ni.

Pikad stseenid kontsertidelt, mis ajaliselt võib-olla isegi ületavad erootikat, viivad mõttele, et Winterbottom sihib mujale. Et «9 laulu» otsib paljudest sfääridest, ka filmist, kadunud spontaansust ja vabadust.

Väike suitsupaus

Film algab lennuga Antarktika kohal, mis koosneb teatavasti 13 800 000 ruutkilomeetrist väheuuritud jääkihist. Nagu selgub, on raamatu Antarktika kohta kinkinud Mattile Ameerikasse tagasi läinud tüdruksõber. Lisa lahkumise tõelist saladust püüab Matt lahendada, reisides kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele.

Valge laik gloobusel teiseneb hõlpsalt naisekehaks, mis vajab iga kord uuesti uurimist ega osutu ometi kunagi nii tähendusetuks kui jääväljad. Melanhoolne kujund peegeldab piisavalt «9 laulu» kaanoni erinevust pornograafiast.

Selge on ka, et erootiline teema ja britpop tabavad otsesihtimisega noore uudishimuliku inimese maailmapildi keset.

Oskuslikult komponeeritud ja kinematograafiliselt voolav, oli «9 laulu» Winterbottomi jaoks ilmselt siiski vaid kõrvalehüpe enne filmimatuks peetud Laurence Sterne’i romaani järgi valminud «Kuke ja pulli lugu».

Mõne režissööri suitsupaus ongi huvitavam kui teise elutöö.