Olavi Tammemäe arvates vajab pealinn terviklikku lahendust kogu oma transpordisüsteemile, sh ka kõikidele linna piiresse jäävatele sadamatele.
Sõjatants sadamate ümber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on kuumaks teemaks saanud sõnavõtud Tallinna rannikupiirkonna planeeringute ja sadamate kohta. Kummalisel moel pole linnaisadel olnud tahtmist tõusta üksikjuhtude (nt sõjasadam Miinisadamasse) arutelu tasemelt üldisemale, strateegilisele tasemele. Samas on sadamad oluline osa Tallinna transpordisüsteemist.
Osalesin mais Tallinna linnaplaneerimise foorumil, mille päevakava teemad andsid lootust saada osa linnaruumi keskkonda praegu kõige olulisemalt mõjutavate transpordivoogude ohjamist käsitlevatest aruteludest. Paraku taandus kogu üritus vaid linnavalitsuse, arhitektide ja kinnisvaraarendajate vastastikuste suhete klaarimisele.
Strateegiline küsimus
Toetan täiesti Heino Levaldi seisukohta eelmise aasta lõpus Postimehes ilmunud artiklis «Tallinn vajab sadamate arengukava» (PM, 03.09.04.), kus artikli autor leiab, et on vaja täiendada Tallinna arengukava sadamaid käsitleva osaga ning arvestada seda üldplaneeringu ümbertegemisel.
Samuti pean positiivseks Levaldi arvamust, et Tallinna sadamate ja nende ühendusteede arendamine on strateegiline probleem ning selle koostamine tuleb tõsta riikliku arengukava tasemele.
Kui Levald peab tähtsaks Tallinna sadamate üldist arengut, siis Tallinna linnapea Tõnis Palts näeb asju oma artiklis «Palts ei taha Miinisadamasse sõjaväebaasi» (PM, 06.07.05.) palju kitsamalt. Nimelt selgitab linnapea: «Merele avatud linn tähendab rohkem külalisi, uusi töökohti ja puhkevõimalusi. Merevaatega kortereid ja kontoreid jätkub rohkematele. Selleks peab linnakeskkond olema mõnus ja hubane, mitte militaarne ja okastraadistatud.» Kuid kas sellega peakski Tallinna sadamate arengukava piirduma?
Kui palju sarnaneb reaalsus linnapea soovunelmaga? Tallinna linna piires on vähemalt ühe käe sõrmede võrra sadamaid, mis päevast päeva käitlevad erinevaid, sh ka ohtlikke kaupu. Kuigi kokkuvõtlikke ülevaateid pole üldsusele tutvustatud, võib nende sadamate summaarseks kaubakäibeks hinnata ligi 10 miljonit tonni aastas.
Hiljuti andis Tallinna volikogu rohelise tee Bekkeri sadama uuendamiseks-laiendamiseks, mis arendaja plaanide järgi peaks juba esimeses etapis läbi laskma aastas 1,9 miljonit tonni kaupu tõsi küll, mitte ohtlikke.
Ei ole vaja suurt strateegilist läbinägelikkust, et tõdeda kõik need miljonid tonnid erinevaid kaupu liigub sadamateni ja sealt tagasi erinevaid transporditeid kasutades ikka läbi linna.
Usutavalt on tellitud-tehtud terve hulk erinevaid analüüse ja hinnanguid seoses nende transpordivoogude ohjamise võimaluste ning kaasnevate riskide hindamisega, samas puudub avalik teave saadud tulemuste asjus.
Ja ikka jääb tunne, et tegeletakse vaid tagajärgedega, selmet haarata sarvist tegelikel põhjustel.
Mulle tundub linnapea «merele avatud linna» visioon vägagi sümpaatne, kuid kahjuks ei laiene see Tallinna transpordisüsteemile olulist stressi tekitavatele kaubasadamatele.
Vaja terviklahendusi
Tallinn vajab terviklikku lahendust kogu oma transpordisüsteemile, sh ka linna piiresse jäävatele (kauba)sadamatele. On lausa kahjulik langetada linnakeskkonda nii oluliselt mõjutavaid otsuseid üksikobjektide kaupa, tervikvisiooni omamata.
Linna läbivaid transporditeid ei saa lõputult laiendada see toob endaga kaasa vaid veelgi suurenevad transpordivood ning nagu nõiaväel siin-seal tekkivaid uusi «pudelikaelu».
Pikaajalist visiooni vajavad nii investorid kui loomulikult ka linnakodanikud ning loodetavalt antakse neile siin võimalus kaasa rääkida.
Ettevaatavat lahendust saama linna puhtaks kaubatransiidist ning avama Tallinna üha enam nii mere poole kui mere poolt seda nii linnakodanike kui ka Tallinna külaliste tarvis.