/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kuus aastat enne Mathias Rusti lendu Moskvasse Punasele väljakule torpedeeris Nõukogude õhukaitse eneseuhkust rootslane, kel sihtpunktiks Hiiumaa. Mis edasi sai, uuris hiidlastest tunnistajailt Priit Pullerits ning endistest võimukoridoridest Toomas Sildam.
Too päev, 19. september 1981, oli pea pilvitu ja päikseline. Raimo Luugan askeldas nelja-aastase tütrega kartulipõllul. Ühtäkki kostis sihvaka männimetsa latvade kohalt vaikset urinat.
«Näe, kui ilus lennuk!» hüüdis Pille isale.
Isa ei pööranud madalalt tulnud lennukile aga tähelepanu. Hiiumaal Kõpu poolsaarel veedetud kaheksa aastaga oli ta harjunud, et Nõukogude piirivalve rohekarva lennukid pea kohal müra teevad. Et äsja üle põllu liuelnud lennumasin oli nondest märgatavalt heledam, polnud siiski piisav põhjus erutuda.
«Ei olnud mul pinget, et seal midagi haruldast juhtus,» meenutab Luugan. «Ega lennuk ju alla kukkunud.»
Aga kui ta õhtupoolikul Kõpu majakasse vahikorda läks, nägi ta piirivalve väravas arvukalt sõjaväe villiseid. «Mis jama see on?» käis Luuganil küsimus läbi pea.
Püssiga lennuki jahil
Mõni aeg varem oli üks noist villistest kihutanud Kõpu paksude metsade vahel mööda Mart Pauska suvekodust. «Lennukit nägite?» küsis ohvitser autoukse vahelt vene keeles.
«Ei,» vastas Pauska, kes oli pärast Tartu ülikooli lõpetamist suunatud Kärdlasse füüsikaõpetajaks, kuid töötas tollal metsamajandis.
Ei olnud tal mahti taevasse vahtida. Kaks aastat tagasi ostetud suvekodu katus nõudis vastu sügist, et eterniit saaks peale pandud.
Kui vene villise tolmupilv oli hajunud, kihutas Pauska maja ette Moskvit. Selle roolis istus Toomas Noorkõiv, Hiiumaa rajooni sidesõlme ülem, püss kaasas.
Noorkõiv oli tulnud just jahilt ja noppis parajasti vanematekodu õues ploome, kui tundmatu lennuk, ilma viisnurkadeta, temast üle vuhises.
«See sunnik tuli päris puulatvade kohalt,» mäletab ta. Ja mõtles, et ju sel lennukil mingi häda pidi olema.
Ühtäkki mootorimühin lakkas. Seega, järeldas Noorkõiv, pidi lennuk kuskile maanduma. Aga kuhu?
Temas tärkas jahikirg. Ta hüppas Moskvitisse ja keeras otsa Ristna poolsaare tipu suunas, endal pea kalkuleerimas: metsa ei saanud lennuk kukkuda, sest siis oleks kostnud raginat; mis tähendab, et jääb üle kruusane maantee, liivane mererand või 3-4 km kaugusel laiuv põld, ainus suurem plats paksude metsade vahel.
Noorkõiv sõitis teelõigu läbi. Sellel lennukit polnud.
Peatus siis Pauska suvekodu ees, kust lennuk pidanuks rannikule maandumiseks tingimata üle põristama, ja küsis sama, mida vene ohvitser, ainult eesti keeles: «Lennukit nägid?» Ja sai sama vastuse: «Ei.»
Mis tähendab, et lennuk pidi maanduma 60-hektarisele maaparandusobjektile, mida kohalikud kutsuvad uudismaapõlluks.
Noorkõiv kutsus Pauska ja tolle noorema tütre Meeli kaasa ning üheskoos sõitsid nad läbi metsa põllule. Ent lennukit ei paistnud sealgi.
Ühtäkki nägid mehed, kuidas keegi suuremat kasvu ja paraja õllekõhuga tüüp tuleb kiiruga nende poole.
«Jää sina siia tee veerde,» ütles Pauska tütrele igaks juhuks. Ja läks Noorkõivuga tundmatule vastu.
Eksitav lehelugu
Kaks päeva hiljem avaldas Rootsi päevaleht Svenska Dagbladet sisekülgedel napi seitsmelõigulise uudise, kuidas 35-aastane lenduripaberitega rootslane oli Långbro psühhiaatriahaiglast jalga lasknud ning Bromma lennuväljal lennuki küsinud, et sellega Stockholmi kohal paar tiiru teha.
Tegelikult tahtis ta sõita Eestisse.
Kui Rootsi sõjaväeradar avastas Stockholmi arhipelaagi kohal tundmatu väikelennuki, said kuningriigi sõjalennukid Svenska Dagbladeti andmeil kohe stardikäsu ning võtsid 400 meetri kõrgusel Nõukogude riigipiiri suunas sõitnud Cessna Skyhawki sappa, püüdes tiibade kallutamisega edastada korraldust tagasipöördumiseks.
Rootsi ajaleht väidab, et kui venelaste radarid nägid kolme võõrast lennukit lähenemas, tõusid õhku kaks hävitajat MiG, mille piloodid jälgisid väikelennuki teekonda Riiani ja sundisid selle seal maanduma.
Vähemasti selles osas, mis puudutab Skyhawki saatust NSV Liidu õhuruumis, pani Svenska Dagbladet kõvasti mööda.
Tol päeval, kui Rootsi väikelennuk Hiiumaale lendas, toimus Haapsalus paiknenud lennuväe ühisõppus piirivalvega. Ilmselt seetõttu, pidades sissetungijat vaenlase imitatsiooniks, ei pööranudki venelased talle erilist tähelepanu: fikseerisid tema ilmumise radarile, kandsid sellest ülemustele ette ja jätkasid teiste lahinguülesannete täitmist.
Nii juhtuski, et Skyhawk jõudis takistamatult Hiiumaa läänerannikule, kus seda märkas viimaks piirivalve vaatlustornis passinud ajateenija.
Sõdurpoisi raport ootamatult ilmunud võõrast lennukist tekitas piirikaitsjais suure peataoleku.
Viige mind miilitsasse!
Noorkõiv päris talle põllul vastu astunud turskelt mehelt: «Lennukit kuskil nägid?»
Too vastas talle puises vene keeles: «Töötada tahan, elada tahan.» Sai selgeks, et tegu on mingi võõramaalasega.
Mehed läksid üle saksa keelele.
Tulid lennukiga, päris Noorkõiv. Jah, vastas võõras. Kus lennuk on? Kraavis ja võsas. Kas lennuk on kaputt? Ei ole, kõlas vastus, millele järgnes kiire lisandus: aga bensiini ei ole.
Too bensiini-remark, nagu hiljem ilmnes, peegeldas mehe hirmu, et äkki kupatatakse ta uuesti lennukisse ja kästakse naasta sinna, kust ta tuli.
Kuid Rootsi polnud tal mingit isu tagasi pöörduda. Bensiini jagunuks seetarvis tegelikult küllaga.
Skyhawkil polnud häda midagi. Lennuk oli maandunud ilusasti põllule ning seisis tõepoolest kraavi servas võsatuka taga seepärast Noorkõiv ja Pauska seda kohe ei märganudki.
«Kuhu minna tahad?» uuris Noorkõiv.
«Miilitsasse,» kõlas vastus. Just miilitsasse, mitte politseisse, oli ta öelnud.
Noorkõiv seletas, et miilitsat Kõpus pole, aga ta võib viia mehe piirivalvesse.
Kui Noorkõiv, vene ohvitseride sage jahikaaslane, oma Moskviti ja rootslasega viimaks piirivalvurite väravasse saabus, teatas seal vahti pidanud sõdurpoiss pikemalt uurimata, et keeraku ta aga ots ringi, sest täna jahti ei tule neil on nimelt häire.
«Ma võin ju ära minna, aga kuhu ma rootslase panen?» päris seepeale Noorkõiv.
Segaduses venelased
Paar tundi hiljem kutsus Eesti NSV riikliku julgeolekukomitee vastuluureosakonna ülem enda juurde ohvitseri, kes oli äsja naasnud pooleaastaselt komandeeringult Afganistani (kus ta kaotas kehakaalust 20 kilo), ning uuris: «Kas rootsi keelt mäletad?»
«Oma arust küll,» tuli vastus. Ta oli seda õppinud Moskvas julgeolekukoolis.
«Tõlkimisega saad hakkama?»
«Kui väga vaja, siis küll.»
«Piirivalvuritel on mingi jama,» nentis ülemus.
Peagi astus rootsi keele oskaja Viimsi lähedal kopterisse ning lendas Kärdlasse piirivalve komandantuuri, kus valitses tõeline segadus.
Eri väeüksustest pärit ohvitserid üritasid mingi mehega võõrkeeltes purssida, kuid too kehitas vaid õlgu. Ei saanud millestki aru.
Vastuluureohvitser, kes ei soovinud oma mineviku tõttu enda nime avaldada, ajas rootslasega tunnikese juttu ja sai pildi selgeks.
Rootslane, kelle nimi oli temaga kohtunute mälu järgi Paul Hageman, oli pärast ema ründamist noaga sattunud vaimuhaiglasse. Enne seda oli tema juurest jalga lasknud poolatarist naine. Kodumaal oli rootslane kohtunud väliseestlasega, kes pajatas talle ilusaid lugusid Eestimaast.
Nõnda tekkiski tal vastupandamatu soov asuda elama, töötama ja samuti oma haigust ravima just Eestis.
Lennukad versioonid
Samal ajal töötasid sündmuspaika saabunud Nõukogude tähtsad mundrikandjad välja oma versioone, mispärast küll pidi rootslane lennukiga NSV Liitu sõitma. Noorkõivul, kes tunnistajana paljutki pealt sai kuulda, jäi üle vaid nentida: «Polkovnikuks saamiseks tuleb ikka palju alkoholi ära tarvitada.»
Et äsja oli Rummu vanglast põgenenud paar ohtlikku kurjategijat, oletasid polkovnikud, et ilmselt üritavad nood lennuki hõivata ning sellega üle piiri pageda. Versioon, et keegi tuleb läänest NSV Liitu uut elu ja tööd otsima, ei mahtunud neile pähe sellistel juhtumitel peab olema mingi tagamõte.
Ja kus on ülejäänud piiririkkujad, sest lennukis oli ikkagi neli kohta, murdsid polkovnikud pead. Ning lasid sõdurpoistel ümbruskonna läbi kammida. Nood torkisid rehavartega läbi isegi Raimo Luugani küüni suured heinakuhjad. Ei leidnud muidugi kuskilt kedagi.
Igatahes otsustasid venelased lennuki tiheda valve alla võtta: kaevasid Noorkõivu mäletamist mööda selle ümber kaevikud ja olevat seadnud laskevalmis isegi kuulipildujad.
Ometi oli lennuki valvamine keset metsi tülikas, mistõttu venelased otsustasid viia selle Kärdla lennuväljale. Haapsalust kohale toodud lennuinstruktor keeldus aga Skyhawkiga õhku tõusmast puudus lennuluba. Luba polnud paraku võimalik hankida, sest Skyhawk oli ju saabunud mitteametlikult.
Siis tulid suured ülemused mõttele, et lasevad raiuda läbi männimetsa 800-meetrise sihi, mida mööda tirida lennuk maanteele ning sõidutada see sealt edasi Kärdlani. Hiiumaa toonased parteibossid tõmbasid aga tollele plaanile kriipsu.
Sedasi seisis Skyhawk põlluservas kümmekond päeva, kuni Rootsist saabusid kaks pilooti, keda kohalikud piirivalvejuhid Kärdla restoranis ohtralt söötsid-jootsid oletatavasti lootuses, et äkki nad lobisevad kummalise lennu tegelikud tagamaad välja. Aga polnud neil rääkida midagi. Istusid siis Skyhawki ja lendasid sellega minema.
Leidlikud mundrimehed
Rootslane veetis paar päeva Kärdla komandantuuri külalistetoas, mida valvas ukse taga automaadiga ajateenija. Kas tääk peab tal olema kinnitatud relva külge või rippuma vööl, seda ei suutnudki ülemused kuni lõpuni instruktaaidest välja peilida.
Seejärel sõidutati rootslane kopteriga Tallinna ning sealt edasi Balti sõjaväeringkonna lennukiga Leningradi, kus anti üle Rootsi konsulile, kes omakorda lähetas ta Stockholmist saabunud närviarsti saatel tagasi kodumaale.
Mehe edasise käekäigu kohta andmed puuduvad.
Nõukogude vastutavad pagunikandjad Hiiumaal ilmutasid lõppeks leidlikkust ning pöörasid piinliku, nende võitlusvõimet alandava intsidendi enda kasuks.
Piirivalveleht kirjutas kangelasliku loo, kuidas rootslase lend olnud pideva kontrolli all ning tema tabamiseks käivitati koos rahvamaleva ja kohaliku elanikkonnaga grandioosne operatsioon.
Igatahes sai nii piirivalvekordoni kui lokatsiooniväeosa ülem paguneile kupu juurde mõlemad kaptenist majoriks. Kordoni ülem edutati peagi veelgi vastutusrikkamale piirilõigule Kaliningradi oblastisse.
Toomas Noorkõiv ning Mart ja Meeli Pauska, kes esimesena piiririkkuja avastasid, said igaüks tunnustuseks riigipiiri kaitsmise eest pool aastat hiljem medali, lisaks tunnistuse toonase KGB juhi Juri Antropovi allkirjaga. Mart Pauskal on medal ammuilma muude asjade sekka kadunud, Noorkõivul kulus selle leidmiseks Kärdla suvekodus ligi veerand tundi.
See-eest jahipüss, mille piirivalveülem Noorkõivule mälestuseks ühiste aegade ja juhtumiste eest kinkis, on teda teeninud juba kaks tosinat aastat vähimagi tõrketa.
Reporteritööd Rootsis tegi Teet Pullerits