Kogumik vaatleb Kivi aega arhitektuuris

Raul-Levroit Kivi kuulub nende paari-kolme arhitekti hulka legendaarse Arnold Matteuse kõrval, kes on mõjutanud Tartu arhitektuurset kujunemist 20. sajandil kõige enam.

Oma äsja, 85. a juubeli puhul ilmunud artiklite ja mälestuste kogumikus «Tartu planeerimisest ja arhitektuurist» kirjutab Kivi, et Matteus olla talle pakkunud linnaarhitekti kohta. Ei usu, ja mis pakkuja Matteus oligi. Otsustajateks olid ju teised.

Õnneks sai Kivi noore, äsja kõrgkooli lõpetanud ja Tartusse saabunud arhitektina tegelda reaalse projekteerimisega, mitte ametnikutööga.

Algul töötas ta Estonprojektis, siis uue nimega Eesti Projektis ning lõpuks Riiklikus Kultuurimälestiste Projekteerimise Instituudis.

Õnneks jätkus tal erksat meelt koguda materjale ja minna ajaga kaasa, uurida uudiskirjandust ning pidevalt kirjutada põhjapanevaid artikleid. Nendest ongi nüüd siis ka valikkogumik avaldatud.

Põhimõtted muutuvad

Loomulikult ei ole kaante vahele saanud kõik tema kirjutised. Kivi on olnud väga viljakas. Eelkõige on ta aga olnud muutlik. Üsna mitmes artiklis torkab silma eelnevate seisukohtade muutmine. Põhimõtted muutuvad justkui samuti.

Võtame vaid näiteks selle, kuidas tema meelest 1962. aastal «üsna värskelt mõjuvad (järgneb loetelu kirjutaja enese projektidest, mille kiitmisest ta artiklist artiklisse ei väsi – E. T.) /- - -/, elamud tüüpprojektide seeria 1-432 järgi Tiigi tn., R. Pälsoni (Pepleri) tn. jm., samuti tüüpprojektide seeria 1-317 alusel Kalevi tn. 8, Võimla (Lutsu) 16, Tiigi tänava elamumassiivis».

Sellele jubedale loetelule järgneb 1976. aastal kirjutatud Tartu vanalinna regenereerimisprojekti metoodika seletuskiri, kus Kivi kirjutab, et «viiekümnendate aastate pärand – tüüpelamu seeriast 1-317 Võimla 16 häirib taktitu ja sobimatu naabrina kuue ja poole sajandi vanust haruldust – Jaani kirikut».

1960. aastal kirjutab Kivi ajalehes Sirp ja Vasar, kuidas tema initsiatiivil valminud Tiigi/Pälsoni (Pepleri) elamurajooni hoonestuskava nulliti ära, sest «linna peaarhitekt (Matteus – E. T.) oli kahtleval seisukohal – võib-olla on siiski elulisem lihtsalt järjest reas üksikuid krunte eraldada».

Jumal tänatud, et seda toona osalt siiski linnaarhitekti büroos niimoodi tehti!

Aga sama Matteuse haldusala saab veel mitmeski teises kirjutises noorelt Kivilt kõvasti sakutada. Näiteks selle eest, et Pepleri tänava ühiselamu ja mõned Vanemuise tänava hooned paigutati tänava äärde, mitte taandastega, vabaplaneeringuliselt.

Arvake ära, kuidas vaatas sellele partei ja valitsus?! Matteus läks peagi enneaegsele pensionile.

Arhitektuurikriitik

Kivi on ka üsna omapärane arhitektuurikriitik.

Temalt saab võtta algul kiidetud kursusekaaslane Ines Jaagus Raekoja platsi ja Vabaduse puiestee nurgahoone kui liialduste maitsetu näite pärast. Samas on Kivi enese Riia tänava Lenini väljaku ansambli esimene elamu Kaitseliidu maja vastas igati tähelepanuväärne.

Vaene vana kooli arhitekt Henn Kuvasto saab mitmes artiklis Kivi käest nahutada nii ülikooli kiriku ümberehitamise kui ka Kaitseliidu majale tiibhoonete ehitamise eest.

Ometi on Raul-Levroit Kivi artiklite ja mälestuste kogumik teadlikule lugejale huvitav, sest erudeeritud arhitekti vaatenurga muutumine kajastab ja illustreerib sama hästi muutuvat aega.

Igav seda lugedes ei hakka, sest viie aastaga muutub seal sageli kõik.

Illustratsioonegi on kogumikus «Tartu planeerimisest ja arhitektuurist» piisavalt, et anda ka nüüdsetele noortele arhitektidele võimalust mõelda, mille nimel ja kelle käsu järgi oleks õigem talitada, et hiljem oleks enesetunne hea.