Tartu linna uus jäätmehoolduseeskiri, mis tekitas vaidlusi volikogu komisjonides ja ka volikogu saalis, võeti enne jaanipäeva vastu kiirustades, opositsioonipoliitikute märkusi arvestamata. Eeskirja rakendumise käigus on volikogus vastuseta jäänud miksidest saamas suured küsimärgid.
Poolikult läbimõeldud kohustus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugedes määrust saame teada, mida ühe või teise jäätmega teha, ja samuti seda, kuidas jäätmeid koguda.
Jäätmetekitaja peab koguma eraldi taaskasutatavad jäätmed, suurjäätmed, püsijäätmed, ohtlikud jäätmed, probleemtoodete jäätmed ja segaolmejäätmed.
Alates korraldatud jäätmeveoga liitumisest peab elamumaa sihtotstarbega kinnistul olema eraldi kogumismahuti vanapaberi ja kartongi tarvis, kui kinnistul on 10 ja enam korterit ning kaugküte või vedel- või gaasikütusega lokaalküte.
Kui maaüksusel on vähem kui 10 korterit või tahkekütusega köetav lokaalküte, peab eraldi kogutud vanapaberi ja kartongi viima selleks ettenähtud kogumispunkti või põletama küttekoldes. Metalli- ja suurjäätmed tuleb viia keskkonnajaama, kusjuures see õigus on vaid Tartu linna elanikel.
Kinnisel territooriumil tekkivaid aia ja haljastu biolagunevaid jäätmeid võib kompostida lahtiselt aunas. Maaüksusel tekkivaid köögi- ja sööklajäätmeid võib kohapeal kompostida selleks ettenähtud ja kahjurite eest kaitstud kompostimisnõudes (kompostrites).
Kõik tundub ilus ja ära seletatud, kuid lähemal lugemisel ning jäätmeveo korraldusega tutvudes selgub ummikusse viivaid vastuolusid.
Eeskirja ühes punktis on pandud jäätmete nõuetekohase käitlemise kohustus jäätmevaldajale, teises aga on juba linn ise võtnud endale vastutuse käitleja valiku eest ning kohustab kodanikku tellima jäätmekäitlust linna valitud firmast. Veelgi enam, linn näeb ette, et kogumismahuteid peab tühjendama mitte harvemini kui kord kuus.
Arutlegem, millised jäätmed tekivad aiaga eramajas elaval perel ja mida nendega määruse järgi tuleks teha.
Niisiis puulehed, niidetud heina ja köögiviljapealsed võib kompostida aunas, köögijäätmed (kui need tekivad) kompostimisnõudes. Metalli- ja suuremõõtmelised jäätmed tuleb toimetada keskkonnajaama, paber ja kartong kogumispunkti või põletada kodukoldes. Pandipakendist plast- ja klaastaara saab seadusest tulenevalt poe kaudu raha vastu vahetada ja tagasi ringlusesse saata.
Mis jääb järele? Kilekott poeostu ümbert, purunenud lauanõu või vana pastel suurt ei midagi.
Raske on mõista, kuidas on võimalik määrata jäätmekogumise sagedust, teadmata midagi konkreetse jäätmevaldaja suutlikkusest jäätmeid tekitada. Linn on lähtunud määrust koostades põhimõttest, et kõik kodanikud on potentsiaalsed prügi metsa vedajad ning maja- ja korteriomanikke karistatakse liigse veoraha maksmisega, aga samuti olmejäätmete taaskasutatavatest jäätmetest eraldi kogumise motivatsiooni lõhkumisega.
Põhjendatud pole ka väide, et kui on vähe prügi, võib selle koguda 50-liitrisse kilekotti. Sellise prügikoti järele sõitmine maksab 30 krooni ja 370-liitrise prahti täis konteineri äravedu 40 krooni.
Rahaliselt ei motiveeri uus süsteem loodussäästlikkusele, pigem loodusvaradega laristamisele.
Autokütuse pidevalt kallinedes on taktitundetu organiseerida jäätmekäitlejatele tühisõite. Loodushoiu alus on arukas ja läbimõeldud tegevus, mitte loosunglik ummisjalu tõmblemine.
Selge on see, et prügikast peab olema igas majapidamises. Jäätmeveo sageduse ja jäätmevedaja valiku üle peaks aga otsustama jäätmevaldaja ise.