Linlase huvid ärist tähtsamaks

Sotsiaaldemokraadid seavad linna arendamisel kesksele kohale inimese. Tartu arengu võtmeküsimus on linna säilitamine inimsõbraliku akadeemilise elu- ja töökeskkonnana.

Tartu Ülikooli ning teiste linna õppe- ja teadusasutuste potentsiaali ärakasutamine on võimalik vaid siis, kui Tartu suudab linnaruumi kujundamisel ja väärtustamisel eristuda sadamalinnast Tallinnast ning juhinduda pigem Turust või Uppsalast.

Reformi triumfikaar

Arhitektuur ja linnaplaneering põlistab võimu. Vaimulik võim tegi seda pühakodasid ehitades, poliitvõim parlamendihooneid ja ausambaid püstidades, aga rahavõim üritab kogu avaliku ruumi muuta kaubamajaks.

Veel enne uue kaubamaja valmimist on saanud sellest oravate linnavalitsemise monument. Hoone lubati ehitada nii suur ja kõrge, et see varjutab Vanemuise teatri ja vana turuhoone. Mis peamine – sammastega kaubatempel hakkab domineerima seni Tartu sümboliteks olnud ülikooli peahoone, raekoja, Vanemuise ja turuhoone üle. Tartule omast mõnusat rohelist, vaadete ja vaba õhuga avalikku ruumi linna keskel enam pole.

Kaubamajale toodi ohvriks jalakäijate ja ratturite ruum. Vanemuise tänava autoliikluseks avamisega Ülikooli ja Vabaduse pst vahel põrmustatakse seni kesklinna planeerimise aluseks olnud põhimõte, et jalakäija on kuningas Laiast tänavast Riia tänavani.

Kuidas viia selle taustal ellu idee, et vanalinn ja sadamaala moodustavad ühe tsentrumi, kus jalutades võib botaanikaaiast Ahhaa keskusesse jõuda? See on ülikoolilinnale kohane miljöö, mille eest kavatseme linnatüüril olles seista.

Reformierakondlik valitsemine muudab olematuks võimaluse leevendada ka automeeste elu – vähendada ummikuid Turu-Riia-Vabaduse ristmikul. Selle pudelikaela likvideerimiseks on järele jäänud väga piiratud, linlase seisukohast mitte just ideaalsed lahendused.

Isegi kõigi üldplaneeringus kavandet sildade valmides jääb see ristmik keskse asukoha tõttu linna tähtsaimaks liiklussõlmeks. Kaubanduskeskusi saab ehitada suvalisse paika, kuid linnaliikluse pudelikael on just selles kohas, ometi eelistas linnavalitsus ühe ettevõtte ärihuve tartlaste ühishuvile.

Kokkuvõttes iseloomustab hiigelkaubamaja võrdluses tikutopsisuuruse bussijaamaga parimal viisil seda, mis senisele linnavõimule oluline ja mis mitte.

Liikluse umbsõlmed

Autostumisega võidujooksu asemel peame kujundama liiklusvõrgu ühistranspordi ja jalakäija-ratturi keskseks. Riia-Turu ning Võru-Ringtee ristmik ja raudteeülesõidukoht, Lõunakeskuse ja Riia-Ringtee ning Kalda tee ringristmik ja teised ohtlikud liiklussõlmed tuleb muuta ohutuks, pidades ennekõike silmas jalakäijate ja jalgratturite turvalisust ning ühistranspordi eelisseisundit.

Et tartlane julgeks rattaga sõita, tuleb rajada autodest ja jalakäijatest eraldatud turvaline kergliiklusteede võrgustik, mis ühendaks kesklinna suuremate linnaosadega. Senine kõnniteede joonimine pole lahendus.

Koostöös ülikoolide ja üliõpilaskülaga peab linn looma linnaasutuste, õppehoonete ja ühiselamute juurde jalgrattaparklad.

Ülikoolilinn ei saa hakkama ilma Tallinna–Tartu maantee turvalisemaks ehitamiseta, eurokvaliteediga kiirrongi ja lennuühenduseta. Ka siin peab linn olema aktiivne partner, vajadusel ka survestaja.

Tähtsaimaks ühishuvi

Tartu on roheline linn ja peab selliseks ka jääma – enne Anne sõudekanali rajamist tuleb läbi viia keskkonnamõjude uuring, et mitte kahjustada pöördumatult meie linna looduskeskkonda.

Nudiks pöetud haljasalade kõrval peab linnas olema koht ka parkmetsadel. Me ei luba vähendada Emajõe rohekoridori ulatust – jõega piirnevate kruntide planeeringutes tuleb tagada, et Emajõe kaldad saaksid senisest enam linlastele avatud.

Sotsiaaldemokraatide ja oravate linnajuhtimise vahe on maailmavaateline. Meie arvates peab linnavalitsemisel avalik ehk ühishuvi domineerima erahuvide üle. Tartus on reformierakondliku linnavõimu ajal olnud vastupidi. Ja see pärsib linna arengut. Ennekõike aga vaatab kõrgilt üle tavalise linlase huvist ja soovist elada turvalises ja sõbralikus elukeskkonnas.