Õhus on märke kodanikuühiskonna ravivast tulekust
Enn Soosaar: mis kõigutaks kõrki poliitikut?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu valimised 1992. aasta septembris andsid hoiatava tulemuse. Need olid esimesed demokraatlikud ja põhiseaduslikud valimised Eestis pärast rohkem kui poolt sajandit ja paljud urnide juures käinud ei suutnud neid tõsiselt võtta. Ühelt poolt läks mitme mandaadi jagu hääli aia taha ehk väikeparteidele, kes ei jaksanud viie protsendi künnist ületada. Teiselt poolt lähetati Toompeale rabavalt suur hulk inimesi, kes pidasid rahvaesindaja missiooniks veiderdamist.
Noortel demokraatiatel on ühine mure. Kuidas saada riik – eelkõige selle alusinstitutsioon ehk seadusandlik kogu – võimalikult tõhusalt toimima? Nuriseme parteidega, mis nuriseme, aga keegi ei ole osanud nuputada õiglasemat ja tegusamat süsteemi ühiskonna eri seisukohtade väljendamiseks ning riigi juhtimiseks kui see, mis põhineb elujõulistel erakondadel.
Nii oli üheksakümnendate aastate peaülesandeid erakondade kasvatamine ja tugevdamine ehk esindusdemokraatia käivitamine. Selleks kasutati mitmeid juriidilisi nippe, mis piirasid väikeparteide arvu ja soodustasid ühinemisi. Ka valimisseadus sätiti nõnda, et mandaatide jagamisel soositakse siiamaani suuremaid erakondi ja osa kandidaatide jõudmine riigikokku sõltub eelkõige parteiladviku otsusest.
Lääne demokraatia pakub hääletamistulemuste põhjal parlamendi komplekteerimiseks mitu võimalust. Eesti variant ei ületa «üldise lubatavuse piire». Kuigi, jah, mõned küsimused kerkivad tahes-tahtmata. Näiteks: kuivõrd jälgib valimisseaduse see peatükk, mis määrab kohtade jaotamise korra, põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse printsiipi ning ühetaolisuse ja otsesuse nõuet?
Taastatud Eesti Vabariigis on riigikogu valitud viis korda. Esimesed kolm tõid Toompeale seitse, kaks viimast kuus erakonda. Kas kuus on liiga palju? Jah ja ei.
Teatud kriteeriume aluseks võttes saame argumenteerida, et Eesti puhul oleks optimaalne neli (või kolm) erakonda. Muide, erakondade paljususest põhjustatud I–IV riigikogu ebastabiilsust üritati 1932. aasta valimiste eel kahandada kolmeks suurparteiks ühinemisega.
Aga isegi kui arvud neli või kolm osutuvad «kõige otstarbekamaks», oleme seljataha jätnud üleminekuperioodi, kus poliitilise maastiku korrastamiseks said kõne alla tulla seadusandlikud või muud manipulatsioonid. Päevselge, et täna määravad riigikogu erakondade arvu ainuüksi valijad. Kui mõni maailmavaateline suundumus kogub üle viie protsendi hääli, on selle esindajatel õigus riigi asjades kaasa rääkida.
Eesti probleemiks ei ole, mitu poliitilist rühmitust istub täna ja saab istuma kahe aasta pärast Toompeal. Meil on erakondadega teised raskused.
Nad on muutnud ennast «asjaks iseeneses» ja kujutavad ette, et nende olemasolu õigustus on nemad ise. Tõsiasi, et demo+kraatlikus riigis on erakondade missioon ellu viia rahva+võimu, unustatakse targu. Nagu ka poliitikute vastutuskohustus neid volitanud demos’e ees.
Rahvasaadikute side esindatutega on kõik need aastad olnud nõrk. Kehtiv valimisseadus ja äraspidisel moel koguni põhiseadus soodustavad seda võõrandumist. Kui esimestel aastatel võisime loota, et tegemist on ajutise nähtusega ja pärast tegusa parteide struktuuri toimima hakkamist loksub asi roobastesse, siis praegu jääb üle vaid käsi laiutada.
Konks on siin selles, et esindusdemokraatia töötab edukalt vaid juhul, kui seda tasakaalustab tugev osalusdemokraatia. Teisisõnu: demokraatlik ühiskond vajab mõjukat vox populi’t, millega – ja see on eriti oluline – peavad poliitikud arvestama.
Vastukaaluks on meil tekkimas kodanikuühiskond. Paraku ei ole see suutnud ennast vajalikul määral kehtestada ja on niisiis kergesti tõrjutav. Erinevad poliitilised jõud näikse ühes asjas olevat ühel meelel. Erakondadel on erakordselt vastumeelne neile delegeeritud võimu jagada delegeerijatega. Kohati on see koomiline, paljudel juhtudel aga pigem traagiline.
Ummik on tõsine. Vahendid, millega valijad saaksid valitud erakondi ning üksikisikuid valimiste vahel mõjutada, niisama hästi kui puuduvad. Ent lugu pole roosiline ka teisest aspektist. Heidame pilgu Toompea suurde saali. Kui saadikutele, kes istuvad seal tänu kompensatsioonimandaadile või asendusliikmena, riputada kaela silt nende kogutud häälte arvuga, selgub, kui tühist toetust tegelikult omab märkimisväärne osa Eesti seadusandjaid. 2007. aasta valimisurniotsust on vaid valikuliselt arvestatud.
Paljud hädad Eestis – ja loomulikult mitte ainult siin – algavad poliitikute vastutamatusest. Teevad nad, mis teevad, lubavad nad, mis lubavad, räägivad nad, mis räägivad, aga mitte kedagi ei saa kohustada oma tegude ja sõnade eest vastutust kandma. Pole paha, kui läheb nii, pole viga, kui läheb naa. Eestkõnelejate suu vahutab ja suitseb.
Võimukandjate arrogantsus on süvenenud. See on kaasa toonud nurinate kasvu ühiskonnas. Me vajame muutust. Muutust võimu teostamises, poliitikute käitumises, suhtumises, suhtlemises. Selles, kuidas nad langetavad või jätavad langetamata meid kõiki puudutavaid otsuseid, kuidas nad tõrguvad teiste arvamusele reageerimast, kuidas nad omavahel kaklevad.
Valitud võim tekitab kõikjal probleeme. Mismoodi tullakse nende keerdsõlmedega toime meist lääne pool?
Esiteks mööngem, et suurt hõisata pole vanadel demokraatiatelgi. Ka kuningasärgis on kirpe. Teisest küljest on nad siiski suutnud ellu rakendada süsteemi, mis töötab.
See algab tõdemusest, et riigi, linna, valla volitatud juhtijatelt tuleb eeldada vabatahtlikku allumist demokraatliku ühiskonnakorralduse reeglitele. Kuna apellatsioonist heale tahtele jääb ilmselgelt väheseks, astutakse järgmine samm põhimõttel: kellele on palju antud, temalt ka palju nõutakse. Ja poliitikult nõutakse esmakohustusena riigi, linna, valla asja ajamist. Ta peab kuulama ning arvestama avalikku arvamust. Kui lubadused ei täitu, kui teod riivavad enamuse õiglustunnet, on aeg leida endale muud rakendust.
Pika jutu mõte on lihtne. Eesti poliitiline establishment vajab šokiravi. Lootkem abi kodanikuühiskonna tulekust. Selle teraapilisest sekkumisest, mis raputaks erakonnad ja poliitikud nende isemeelsuse ning kõrkuse uimast üles.
Märke on. Kas või kodanike aktiivsuse järsk tõus enne viimaseid presidendivalimisi, kui meid ähvardati jätkuva stagnatsiooniga. Kas või ligi kolmandiku häälte demonstratiivne andmine Euroopa Parlamendi valimistel kandidaatidele, kes ei olnud seotud riigikogu erakondadega. Aga ei ole ka ühislaulmistest ja massiliikumistest raske välja lugeda – nagu ei olnud kahekümne aasta eest – rahulolematust olukorraga riigis.