Lepatriinu hävitab päevas vähemalt sada lehetäid. Just nüüd sügisel peaks oma aia lepatriinudele talvekorteriks väikese lehehunniku aianurka jätma.
Aiapidaja täpilised abilised lepatriinud tasub ise aeda tuua
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lepatriinu erkpunane värvus on eelkõige hoiatuseks tema mittesöödavusest. Kui mõni lind või sisalik siiski lepatriinut ründab, eritab viimane jalaliigestes paiknevatest erilistest näärmetest orani sööbivat, ebameeldiva lõhna ja maitsega hemolümfi, ning selle tulemusena jätab röövloom putuka tavaliselt rahule.
Täpid lepatriinu kattetiibadel ei näita mitte vanust, vaid on hoopis liigi tunnuseks. Kõige levinum on meil seitsetäpp-lepatriinu, kuid leidub ka viistäpp- ja kakstäpp-lepatriinut. Eestis on kirjeldatud 51 lepatriinuliiki, kellest paljud võivad elada ka aedades, sest seal leidub külluses nende lemmiktoitu lehetäisid.
Lepatriinude elukombed on kõike muud kui sõbralikud. Nad on meie aedade ühed julmemad kiskjad valmiku, aga eriti vastse staadiumis.
Lepatriinu lapsed
Emane lepatriinu muneb kolme kuu jooksul keskmiselt 200-400 kollakat ovaalset umbes 1 mm suurust muna.
Munad paigutatakse tavaliselt saakloomade lehetäide kolooniate lähedusse, lehtede alla. Sageli ajavad inimesed lepatriinu munad segi kartulimardika omadega ja hävitavad need. Tegelikult on kartulimardika munad lepatriinu omadest suuremad.
Lepatriinu vastsete ja valmikute põhitoiduks on seltskondliku eluviisiga lülijalgsed: lehetäid, kilptäid, võrgendlestad, karilased, poilaste vastsed ja nukud ning isegi lutikate munad.
Lepatriinu vastsed on tumedad, kollase või rohelise mustriga, nad ei ole varjatud eluviisiga, vaid liiguvad aktiivselt taimedel. Täielikuks arenguks peavad nad sööma ligi tuhat lehetäid; päevanormiks on kuni sada lehetäivalmikut või 300 lehetäivastset.
Päevanorm 100 lehetäid
Täiskasvanud seitsetäpp-lepatriinu sööb päevas keskmiselt sada lehetäid. Kui üks koloonia on hävitatud, minnakse kiirelt teise kallale. Lepatriinud on meie aedade olulisemad kahjurite hävitajad, eriti seal, kus esineb probleeme lehetäidega (sellega on vist kokku puutunud iga aednik).
Selleks, et meie aedades elaks piisavalt lepatriinusid, saame ise palju ära teha. Kes tahab mürgivaba aeda ja soostub seetõttu hävitama kahjureid ainult looduslike vahenditega, võib lepatriinusid ise aeda elama asustada.
Selleks on vaja neid mõnelt metsalagendikult või aasalt kokku korjata ja aeda tuua. Seejuures ei tasu karta, et triinud aiast ära lendavad, vähemalt ei tee nad seda niikaua, kuni jätkub lehetäisid ja teisi saakputukaid. Pealegi mõned neist ka munevad, kindlustades sellega lepatriinude järjepidevuse teie aias.
Üks võimalus lepatriinude aeda meelitamiseks on neile soodsate talvitumistingimuste loomine. Selleks tuleks kusagile varjulisse aianurka teha väike lehehunnik, millest siis saab nende talvekorter.