Shodô hajutab piire kirja ja kunsti vahel

Kuni 2. oktoobrini on Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis avatud jaapani traditsioonilise kunsti näitus. Iidse tušimaali suibokuga ja värvidekeskse nihonga kõrval on esindatud ka igivana kirjamärkide maalimise kunst shodô.

Shodô on jaapanipärane kalligraafia, jaapani kirja esteetiline ja isikupärane esitus. Keeleteadlased peavad hiina kirja baasil kujunenud jaapani kirja üheks keerulisemaks maailmas. See kirjasüsteem hõlmab erinevaid, koos kasutatavaid ja grammatiliselt komplitseeritud silptähestikke, mille märkide kirjapanek nõuab vilumust isegi otsese kunstitaotluseta.

Shodô süvendab jaapani kirja haaramatust veelgi. Selle kaudu stiliseeritud kirjamärgid omandavad algsest sootuks erineva tähenduse ning ei viita esmajoones enam tähistatavale häälikule või silbile, vaid hoopis muule: vahendite (pintsli, värvi ja lõuendi) iseloomule, kunstniku meeleseisundile, märkide kujus, toonis ja teistes omadustes peituvatele kujundlikele sümbolitele.

Meenutame telepoissi

Shodô on hea näide piiride hägustumisest praktilist laadi kirja ja esteetilise olemusega kunsti vahel, kus kiri kaotab oma esmase olemuse loomuliku keele visuaalgraafilise esitusena.

Eraldi kirjamärkideks lahutatav sõna või lause muutub üksiku tervikmärgina tajutavaks ja kunstilist funktsiooni kandvaks pildiks. Säärane semiootiline moondumine on sage nähtus, mis pole omane ainuüksi shodô’likule diskursusele.

Näiteks kaasaegne grafiti segab ja deformeerib kirjamärke nii, et mõnikord on raske kohe taibata, kas tegu on kirjaliku teksti, veidra tervikkujundi, mõlema või lihtsalt sodinguga. Sageli antakse kirjamärkidele kunstiline mõõde kalligraafilise ornamentika või tähtede personifitseerimise abil.

Meenutagem kasvõi ETV kuulsat telepoissi, kelle keha moodustus kirjatähtedest. Erinevad šriftid ja fondid taotlevad kunstilisust, mis võib muutuda ajastu ja kultuuriruumi tervikmärgiks (näiteks gooti kiri).

Kirjamärkide kunstiline või kunsti kirjalik iseloom on suuresti tajumise ja tõlgendamisoskuse küsimus. Kirjas kunsti või kunstis kirja nägemiseks peab teadma, et üks või teine seal ülepea olemas on. Neile, kes ei oska jaapani kirjamärke eritleda, on shodô tähenduslik vaid kunstina, kuid ei kanna lingvistilist informatsiooni, millest saadakse aimu üksnes pildiallkirjade varal.

«Loetavad» pildid

Jaapani kirja valdaja oskab pilte ka «lugeda».

Ülalkirjeldatud metamorfoosid suunal kiri-kunst meenutavad kolmeti ajalooliselt ümberpööratud protsessi. Esiteks, meie kasutatava ladina kirja märgid ulatuvad otsapidi foiniiklasteni, kes laenasid egiptlaste piltsõnalised hieroglüüfid ja lõid neid edasi, arendades esimese tähestiku ja foneetilise kirja.

Näeme, et pildist arenenud kirjale antakse taas pildiline iseloom. Teiseks, vanasti oli kirjaoskus vähelevinud ja rafineeritud kunst. Meie näidetes antakse kirjale keerulisem vorm ja ta saab jälle kunsti staatuse. Kolmandaks, mütoloogilises teadvuses absoluutset teadmist ja tarkust sümboliseerinud kirjamärgid omandavad taas esoteerilise ja sümboolse mõõtme.

Kunstinäituse külastaja on harjunud traditsioonilise olukorraga, kus kiri üksnes sekundeerib kunstiteosele nime või pildiallkirja kujul, olles kirjeldav ja tõlgendamist suunav element.

Shodô’s siseneb kiri otseselt kunsti, muutudes sellest aegruumilises kontekstis eristamatuks ning tõestades, et kirja ja kunsti piirid võivad oma paindlikkuse ja hajuvusega huvitavat mõtlemisainest pakkuda.

Näitus

«Traditsiooniline Jaapani kujutav kunst»

Adamson-Ericu muuseumis

Näitus on avatud kuni 2. oktoobrini