Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Bergssoni Island: müstiline, maailma poolt unustatud maailm

Islandi kirjaniku Bergssoni «Luik» on müstiline teos, mis kaasab inimese ürgse iha hirmu tekitava looduse järele ja Põhjala eksistentsialismi. FOTO: Repro

Islandi kirjanik Gudbergur Bergsson on tänavuse Põhjamaade kirjanduspreemia laureaat, romaan «Luik» (ilm.1991) tema tõlkemenukaim teos.

Esimene, mida «Luigest» kõneldes mainima peab, on teose müstilisus. Müstiliseks teeb ta tundmuste ja aistingute tasand, see teine keel, mis sõnade taga. «Luigesse» on sisse kirjutatud Põhjala eksistentsialism, unustamine, mäletamine ja ürgne, inimlik iha hirmutekitava looduse järele.

Teose algus meenutab Tammsaare «Tõde ja õigust». Seda mitte ainult soode ja rabade keskel asuva talu, taluinimeste suhete, vaid ka kirjaniku avala ja mõistatusliku käsitluslaadi poolest. Bergsson justkui jätkaks sealt, kus Tammsaare lõpetas, kui 50 aastat Nõukogude okupatsiooni välja arvata.

Irooniline ja tõsine

«Tõe ja õiguse» viiendas osas on Bergssonil Vargamäe Indreku asemel peategelaseks lapseohtu tüdruk, kes on linnas kaotanud hea-kurja piirid, poodides salaja toiduaineid söönud ja oma halbade tegude heastamiseks maale võõrasse perre tööle saadetud – olnut unustama. Rannikuäärset tüdrukut hämmastab sisemaa loodus, jalge all õõtsuv maa tekitab temas assotsiatsioone luuletuste tegevuspaikadega

Islandi külas järgivad inimesed traditsioonilist eluviisi, teevad tööd ja suhtuvad umbusuga kõigesse uuesse, mis tuleb välismaailmast.

Suheldakse vähe, kuid üksteisest teatakse kõike: vaadatakse binokliga naabrite tegemisi, kuulatatakse inimesi ja ümbrust, istutakse teleka ees ja sõidetakse hobusel. Bergssoni romaanis on tegelased ka loomad – lehmad ja hobused. Kõik, mida inimene teeb, peegeldub loomadega.

«Maailm ei huvitu Islandist. Siin on kõik parim, aga suures ilmas ei teata sellest midagi, sest meie maa andidega ei seostu mingeid ohtusid, ei sõda ega tuumapomme, ütles keegi. Hakakem tapma, nagu seda tehti Islandi saagades, see äratab kohe ka maailma huvi,» on islandi külamehed iroonilised.

Bergssoni tegelaskond ongi tõsine ja irooniline. Kellelgi ei ole ses raamatus nime, tegelased (peremees, perenaine, peretütar, sulane, tüdruk, naaber) esineksid justkui arhetüüpsetes rollides.

Maailma, mida ei huvita miski, ei huvita ka Islandi loodus. Ent Bergsson paneb sellest huvituma.

Tema teost võiks võtta kui vana müüdi jätku. Küla lähedal asub mägi, mäe otsas järv. Järves elab vetevaim luige kujul, teavad külainimesed.

Igal aastal augustis on külainimestel kombeks sõita ratsa jõe ääres asuva mäe jalamile. Mäe otsa roninul on lootus kohata luike, kes laulab talle saatusest.

Ehkki paljud peavad traditsiooni lapsikuseks ega viitsi mäkke ronida, käiakse mäe jalamil, et loodus mäe juurde tulnutes loomulikul viisil hirmu tekitaks.

Taluelus elab edasi arhailine kõrvuti moodsaga. Ülikoolis õppiv tehnikateaduskonna tudengist peretütar, tulvil õpitud tarkusi, mida ta eneseteadliku kuldsuuna kodustele jagab, usub tulevikuühiskonna tehnoloogiatesse ja õpib õhtuti inimkonna tulevikukeelt – hispaaniat. Talu sulane kirjutab päevikuid, jagab tüdrukule külaelutarkusi ja unistab armastusest.

Varjatud tähendus

Talu raamatukapid on täis vanu raamatuid, mida keegi ei loe. Õnneks ei viska keegi neid ka minema. Kuni ühel päeval tõdeb perenaine, et mida enam vanad raamatud unustusse vajuvad, seda enam hakkavad nad oma sisu elus eneses uuel kujul kordama. Pererahvas vaatab õhtuti televiisorist sõdu, pommiplahvatusi, tulekahjusid ja vereloikudes lapsi.

Tüdrukul soovitavad nad lasteraamatuid lugeda.«Pärast lugemist oled sa otsekui teisest maailmast tulnud,» teab lisada peremees. Tüdrukul on aga lugemisega imelik lugu: ta loeb seda, mida raamatutes ei ole.

««Kas sa loed vaikselt omaette teistmoodi kui valjusti ja teiste kuuldes?» «Jah,» vastas tüdruk ning hakkas kahtlema, kas raamatutes kirjapandul on ikka üks ja seesama tähendus, või varjavad nad endas võib-olla hoopis midagi niisugust nagu ilu ja lilled...» (lk 27).

Bergsson kirjeldab oma romaanis kõike toimuvat üksikasjalikult. See on teose üks, nähtav plaan. Teist plaani kannab tüdruk, kes näeb asjade varjatud poolt: kõik, alates lilledest, rohust ja kraavist, kõnelemata inimestest varjavad midagi, miski ei püsi muutumatuna.

Jõgi on aeg

Talu raamatud on minevik. Minevik on ka peretütre arvates hea kristlik käitumine ja pastoriproua juures käsitöö või orelimängu õppimine, niisamuti kileda häälega islandi laulude üürgamine.

Peretütar, kes rollinimetuse järgi oleks pärit justkui mõnest unustatud külaidülliromaanist, on aga kaugel igasugusest idüllist.

Emantsipatsieerunud naisena ihkab ta ise oma saatuse üle otsustada, kuid annab otsustaval hetkel ohjad võimukale emale, nagu vanades saagades.

Väga värvikalt kirjeldab Bergsson suurt rahvapidu, mille käigus kaob sulane, kes on kirjutanud päevikusse igavikust ja armastusest, peretütar käib öösiti aja ja armastuse pärast jõe ääres istumas. Jõgi on aeg ja naised on ikka need, kes ajast aega aja pärast jõe ääres istuvad.

Naine ühendab surma ja sünni ning on valgusekandja, usub sulane. Kirjutava sulase kaudu saab tüdruk aimu igavikust, hingest, elust, surmast, armastusest ja loodusest. («Näe ikka kõiges loodust!», «Loodus ei palu iialgi luba, et end kuhugi sisse seada», «Jälgi teda.»)

«Edda»-laulude maastik

Ja tüdruk jälgib. Tema on ikka uskunud sulast, kes kirjutab loodust ja aega üles – tulevasele kallimale, ja kui see ei tule, siis igavikule.

Loodus (tunne? mälu?) sunnib tüdrukut võtma ihuüksi ette teekonna kõrgele mäetippu, kus on järv ja luik. Ta näeb, kuidas hiigelsuur luik kaitseb oma lennuvõimetut poega ute eest, tappes lambatalle ja tekitades tüdrukus surmahirmu.

Luigehirm ja luigelumm jõuavad tüdrukuni võimsa jõuna nagu kogu talus läbielatud sündmustiku seletus või tähendus.

Bergssoni tüdruk on pigem meedium või somnambuul, kes saab ilmutuse ragnaroki-eelsest maailmast. Ilmutus on tüdruku võimalus. Siinkohal tuleb uuesti ette võtta raamatu algus, kus bussiaknast välja vaatav tüdruk avastab, et ta oleks jõudnud justkui luuletuste sünnikohtadesse.

Klaasitagune maastik on seesama «Edda»-laulude maastik, loodus, mille müstikat Bergsson ei tee katsetki lahti seletada, teades, kui tarbetu see on. Ta vaid vihjab sellele, mis on varjus ja millel on võim inimese üle. Nagu vande andnu luigele.

Raamat

Gudbergur Bergsson «Luik»

Loomingu Raamatukogu 2005/21-23

Tagasi üles
Back