Aus politseinik ei ole müüt

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Endine liikluspolitsei komissar Indrek Sirk, kes tunneb hästi paljusid hiljuti altkäemaksuvõtmiselt tabatud politseinikke, analüüsib põhjusi, mis võisid viia kümned seadusesilmad kuritegelikule teele.

Olen järjepidevalt arvanud, et liiklusohutuse tagamise üks alustalasid on efektiivne järelevalve. Olulist osa liiklejaid mõjutab õiguskuulekale käitumisele hirm jääda vahele. Nüüd tõestati, et hirm on äraostetav. Õigus sõita teistest kiiremini maksab 500 krooni.

Anekdoodid politseiniku ametiga kaasnevatest hüvedest, mis kaaluvad üles tihti naeruväärse palga, ei ole väljamõeldised. Politseiniku ametiga kaasnevad olulisemad hüved on võim ning ligipääs informatsioonile. Kui võim ja delikaatsed andmed anda alamakstud inimeste kätte, viib see varem või hiljem kuritarvitusteni.

Kiirusemõõtja kui rahamasin

Poolteist aastat tagasi prefektuuride liitmise järel tekkis probleem endise Harju prefektuuri patrullpolitseinikega, kes nõudsid ootamatult ära võetud kiirusemõõtjaid tagasi. Patrullpolitseinike nõudmisi toetasid ka nende juhid, kuna muidu pidavat mehed töölt ära minema – Stalkereid kutsutakse vahel irooniliselt ka rahakapi ukselingiks.

Töötades ise veel politseinikuna, hämmastas mind lugu sellest, kuidas liikluspolitseinik hankis endale isikliku kiirusemõõtja. See oli ajal, kui radar anti vaid valitud patrullidele. Eks aeg oli ka keerukam ning idanaabrite juurest hangitud kiirusemõõtja ei maksnud palju. Tänavu mõõtis aga üks liikluspolitseinik kiirust laserkiirusemõõtja mudeliga, mida politsei ei ole kunagi ostnud. Laserkiirusemõõtja hind küünib kaugelt üle 50 000 krooni.

Kus on eetiline piir

Mulle on pakutud paaril korral altkäemaksu. Näiteks avariipaigal, kus taaruv autojuht lubas kõik politseinikud kinni maksta – kõik me oleme ju ostetavad. Nalja pärast sai küsitud, kui palju siis politseiniku au ka maksab. Mees arvas, et 2000 krooni on piisav. Ülejäänud korrad on piirdunud ettevaatliku küsimusega: «Kas kuidagi teistmoodi ei saaks?»

Värske politseijuht Raivo Aeg on väitnud, et talle ei ole pakutud altkäemaksu. Ma ei saa seda välistada. Pistis on vähemalt kahepoolne tehing – pakkumisele eelneb valmisolek. Politseiniku kehakeel, teatud väljendid, konkreetsus – tunnen mitmeid politseinikke, kelle kohta saan käe südamele panna ja öelda, et neile isegi ei pakuta altkäemaksu, võtmisest rääkimata. Lihtsalt sellist mõtetki ei tule pähe.

Üdini printsipiaalseid inimesi on vähe. Me ei saa loota, et nad koonduvad politseisse. Meie kurjas ühiskonnas loovutatakse tihti aated materiaalsetele hüvedele. Olen näinud kümneid politseinikke, kes esitasid lahkumisavalduse vaid ühel motiivil – palk. Ausaks jäädes oli raske olla konkurentsivõimeline perekonna toitja.

Palk on oluline

Tallinna liikluspolitseis on juba vähemalt aastast 1998 olnud tõsiseid raskusi koosseisu komplekteerimisega. Iga vähegi formaalselt nõuetele vastav inimene võeti tööle. Kaadri voolavus on kohutav.

Politsei palk ei hakka kunagi olema nii suure, et see faktor üksinda välistaks pistise. Palk peab olema aga konkurentsivõimeline – kui politseiniku palk ei võimalda normaalset äraelamist, otsitakse teenistust kõrvalt. Aastaid on liikluspolitseinikud teinud vaba vahetuse ajal muud tööd. Selline patriotism ei saa aga kaua kesta. Kui olukord ei parane, valitakse lõpuks tasuvam töö või hinnatakse oma eetilised kriteeriumid üle.

Konkurentsivõimeline palk võimaldab juhtidel valida kaadrit ning jätta kõrvale kandidaadid, kes ei ärata usaldust. Samuti on suurema palgaga võimalik rahulikuma südamega näidata ust ebausaldusväärsele kolleegile. Motivatsioon oma kohta hoida on ka suurem.

Salasilm ei ole eetiline

Tänapäeva tehnilised vahendid muudavad inimese kaitsetuks ning jälgitavaks igal sammul. Kas on aga eetiline kolleege salaja jälgida – kas poleks õigem teha lihtsalt politseiniku argipäev avalikuks.

Tehniline lahendus on lihtne – igasse patrullautosse pidevalt töötav kaamera. Sellega lööme kaks kärbest korraga – kaamera fikseerib kurikaela tegemised, samas teab ka politseinik, et ükski tema sõna ei jää saladuseks. Ja igasugune tegevus kaamera vaateväljast eemal on rangelt karistatav.

Paljud täna kahtlustatavaks tunnistatud politseinikud on olnud minu lähedased kolleegid, kuigi mitte isiklikud sõbrad. Päris mitme mehega olen olnud korduvalt ekstreemsetes olukordades.

Täna mõtlen vaid üht – miks oma tööd hästi oskavad ning kogenud mehed lasid lati nii madalale. Mehed, keda töötulemuste ja -kvaliteedi poolest võis teistele eeskujuks seada. Kas tõesti on olukord nii lootusetu, et isegi meie teede sanitarid on käega löönud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles