Toomas Kalmus valutab südant laguneva Sõbramaja ehk Tartu üliõpilasmaja pärast ja ootab linna toetust tudengikultuurile, mis peavarjuta võiks hävida.
Tudengikultuur on ka linna mure
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kord olla burid tahtnud Tartus Barclay de Tolly monumendi maha kiskuda. Sidunud korporandid kuju ümber köie, vedanud teise otsa Toomemäele ning hakanud sealt sikutama. All-linnas aga kõndis õllene kaaskorporant parasjagu kodu poole. Nähes teel pingutatud köit, võttis ta rapiiri ja lõi selle siuhti pooleks. Ülalt Toomelt olla kisa kostnud.
Noored, tudengid, korporandid ja kultuur on olnud Tartu osaks sama kaua, kui on Tartus eksisteerinud ülikool. Ehkki teinekord tekitavad tudengid küll linnakodanikes natukene meelehärmi, ei panda nende pisut ehk lärmakat tegevust üldiselt pahaks. Eristab see meid ju eelkõige raha kummardamisele pühendunud pealinnast.
Appi Sõbramajale
Aastaid on Tartu Ülikool seadnud esmatähtsaks investeeringuid õppehoonetesse ning tudengite olmeprobleemide lahendamisse (ühikate renoveerimine), nüüd oleks aeg hakata mõtlema ka kultuurile.
Meil on tudengite kevad- ja sügispäevad, hulgaliselt tudengibände, tantsurühmi, teatritruppe. Kuid puudub siiani see tempel, kuhu kõik kultuuriühendused ning
-sündmused koondada.
Septembri lõpust kogub rühm tudengeid allkirju Tartu Üliõpilasmaja renoveerimise toetuseks, ent Sõbramaja nime all tuntud hoone kordategemine ei kuulu linna ega ülikooli lähiaja prioriteetide hulka.
Tudengkond on nõus otsima Euroopa Liidu fondidest vahendeid maja renoveerimiseks, mis esialgsete arvutuste kohaselt võib maksma minna kuni 50 miljonit krooni. Kuid puudu jääb omarahastamise osa, mis nii linna kui ka ülikooli puhul võiks tähendada viie kuni kümne miljoni krooni suurust väljaminekut.
Kahjuks aga lükkavad Tartu linn ja Tartu Ülikool või-maliku toetusotsuse tegemist edasi.
Kui praegu veel Sõbramajas viibivad organisatsioonid ka välja kolivad, laguneb niigi amortiseerunud hoone täiesti ära ning tudengitele jääb kooskäimiseks ainult Pirogovi plats.
Lahendus ei ole ka Kalevi 13 maja (endine Masingu kool) andmine tudengkonna käsutusse, sest ka see vajab investeeringuid ning pealegi ei sobi ta ürituste korraldamiseks.
Samuti ei ole lahendus asendustegevuse leidmine ehk rahavoogude suunamine spordirajatistesse. Hiljuti pandi nurgakivi Tartu uuele spordihallile ning samuti kavandab ülikool suuri investeeringuid Kääriku spordibaasidesse.
Tartu soovib saada 2011. aastal Euroopa kultuuripealinnaks. Eeldan, et see peaks tähendama pingutusi kultuuri toetuseks, kuid praegu tundub, et linn soovib korraldada hoopis olümpiamänge.
Tudengikultuur ohus
Tänavuse Tartu Ülikooli aastapäevaballi teemaks on «Kaunimad aastad sinu elus». Ma ei oska öelda, kas korraldajate nimevalik sisaldab annuse irooniat või mitte, kuid praegust poliitikat arvesse võttes koolitab ülikool pigem kapitaliste ja sportlasi kui universitase printsiibil koolitatud haritlasi.
Kindlasti küsib linn, miks nad peaksid tegelema tudengite probleemidega, kui linnale on hoopis pakilisemad koolide ja lasteaedade remont ning korrashoid.
Aga kasvõi sellepärast, et külma rahuga vaadati pealt Eesti kõige inetuma hoone kerkimist kesklinna, võiks väike panus tudengikultuurisse linna mainet kulturoloogilise harimatuse koha pealt natukenegi rehabiliteerida.
Tudengid moodustavad tartlastest ligi neljandiku. Iseenesest peaks see olema üsna mõjus hulk, ka häältemaiastele poliitikutele. Paraku hääletab aga enamik tudengeid väljaspool Tartut ja nii seavadki linnaisandad esiplaanile need huvigrupid, kust tõotab rohkem hääli tulla.
Tänaseks on Sõbramaja toetuseks kogutud umbes 3000 allkirja. Kui ka see pole see porgand, mis linnaisandad mõtlema paneks, siis mis veel?
Rõhutan veel kord, et aastasadu on Tartu olnud eelkõige ülikoolilinn.
Kui linn soovib, et see nii ka jääks, siis peab temagi andma tudengite heaks oma panuse, vastu võtma põhimõttelise otsuse, kas üliõpilaskultuur on linnale oluline või mitte. Las õppetöö korraldamine jääda ülikoolile, kuid nii üliõpilastele kui ka ülejäänud linnarahvale ülivajalik tudengiklubi lihtsalt on vaja korda teha.
Kui ma paarikümne aasta pärast koos noorte korporatsioonivendadega mööda Tartu tänavaid kõnnin, siis sooviksin minagi neile mõne põneva loo jutustada. Näiteks kuidas omal ajal sai tudengiklubis lõbusalt aega veedetud.
Aga võib ka juhtuda, et pean pajatama loo, kuidas uue aastatuhande alguses loobus Tartu vaimust ning heade mõtete linnast sai kaubanduskeskuste ja spordihallide linn.