SOTSIOLOOG AIRI ALINA ALLASTE KIRJELDAB UUT INIMTÜÜPI PROJEKTIPÕHISES EESTI EDUÜHISKONNAS: subkultuuriinimesed, kes on etableerunud keskkonnas väärikatel positsioonidel. Selle kõrval moodustavad nad omaette väärtushinnangutega väikseid sootsiume, mille sees eristavad end inimestest, kel usutakse olevat halvem maitse.
David Brooks Ameerikast kirjeldab raamatus «Bobos in Paradise» väikekodanlikke boheemlasi, bobosid (sõnadest bohemian bourgeoisies), keda ta käsitleb kui inimesi, kes hindavad nii edukat karjääri kui loomingulist vaimu ja uusi kogemusi. Peamiselt viitab ta kõrgemale keskklassile, kel ei piisa õnneks enam materiaalsest kindlustundest ja traditsioonide hoidmisest, vaid kes ihkavad kodanlikku elustiili säilitades lisada ellu boheemlikku spontaansust.
Sõnastiku järgi tähendab «boheemlane» artisti, kes on andekas kirjanduses, muusikas või kujutavas kunstis ning kes elab vabana sotsiaalsetest konventsioonidest. Traditsiooniliselt märgib boheemlik elu olemist väljaspool üldiselt aktseptitud ühiskondlikke norme, modernistlikus mõttes seostub see eelkõige viiekümnendate biitnikega.
Kuigi leidub ka tänapäeva Eestis neid, kes end ühiskonnale vastandavad, ei soosi vaene, aga materiaalset edu väärtustav ühiskond loominguliselt viljakate vastukultuuride teket. Samuti puudub Eestis majanduslikult kindlustatud ja traditsioonidega eliit, kes elustiili uue elemendina kombineeriks «vaba vaimu» ja impulsiivset loomingulisust.
Ei vastandu
Eestis võib aga rääkida uusboheemlusest. Raamatus «Uimastid ja uimastitarvitajad Eesti ühiskonnas» olen uusboheemlasteks nimetanud peaasjalikult noori, kelle põhitegevus seostub kunsti, disaini, fotograafia, muusika või muu loometegevusega, kuid kes erinevalt traditsioonilistest boheemlastest ei vastanda end etableerunud ühiskonnale.
Uusboheemlased on orienteeritud ühiskondlikule karjäärile, boheem-elustiili harrastavad nad vabal ajal. Ühine muusikamaitse, pidutsemine ja uimastitarvitamine loovad sõpruskondades tugevad sidemed, millele lisandub pragmaatiline väärtus.
Paljude noorte saavutused on võimalikud vaid seetõttu, et üksteisele tehakse tasuta väikesi teeneid, vastandudes raha alusel toimivale ärimaailmale. Edukamate tegijate puhul laienevad võrgud sõpruskondadest välja, hõlmates ühtlasi samasuguseid inimesi mujal maailmas.
Ideaalis määravad uusboheemlaste elustiili isiksuse vabadus, loomingulisus ja edu. Selliste väärtuste keskset elustiili elatakse «hetkele keskendunult» välja vabal ajal koos sõprade, muusika ja mõnuainetega. Dionüüslik väljaastumine argipäeva praktiliste kohustuste juurest on samal ajal taimelava uute ideede ja projektide sünniks ning sellisena orgaaniliselt seotud edule orienteeritud igapäevaeluga.
Eelistusi ja valikuid on sarnase elustiiliga inimestel kergem legitimeerida vastanduse kaudu teistega, kel usutakse olevat halvem maitse või kel maitse puudub. «Meie» ja «nende» eristus on abstraktne «meie» piirid liiguvad, ka «nemad» ei pruugi olla konkreetselt määratletud. «Nemad» võivad olla ebamäärased «kultuurilised teised» referentrühm, mille abil mingi ringkonna liikmed loovad enesemääratluse, defineerides end selle järgi, kes nad ei ole ja mis neile ei meeldi.
Samas on Eesti klikistunud kultuuriringkondades tavaline ka kollektiivse identiteedi loomine, vastandudes konkreetsetele inimestele ja seltskondadele.
Eristumine «teistest» ja usk oma käitumise mõtestatusse seondub elitistliku enesemääratlusega. Noorte puhul ei ole tegemist ainult üleolekuga, mille annab kultuuriline kapital haridus, teadlikkus ja rafineeritud kultuuriline maitse , vaid lisaks meeldib uusboheemlastele end määratleda avangardistliku, alternatiivse ja underground'ina.
Viimase puhul võib rääkida Sarah Thorntoni järgi subkultuurilisest kapitalist, mis tähendab olulist teadmist ja käitumisviisi kindlas kultuurikontekstis ning mille omadusena langeb selle väärtus kohe, kui underground on meinstriimistunud ehk mass on selle üle võtnud.
Ühiskondlikule edule orienteeritud ringkondade ettevõtmiste eesmärk ei ole reeglina esoteeriline endanautimine ja nii muutub ka «underground» sageli kiiresti kaubaartikliks. Samas tagab vajadus subkultuurilise kapitali pealekasvu järele pidevaid muutusi ja otsinguid uue loomisel.
Uusboheemlaste uimastitarbimist seletasin nende elustiili mõlema poolega, nii ratsionaalse kui boheemlikuga. Artisti elustiil eeldab seiklusi ja üleastumist ühiskondlikest normest, samas ei lase orienteeritus karjäärile neil laskuda liialdustesse või kaotada reputatsiooni.
Projektipõhine elu
Lisapõhjustena, miks inimesed, kellele ühiskondlik heakskiit sugugi ükskõik ei ole, ei kõhkle seadusest üleastumisel, olen toonud sovetliku lähimineviku jäänukina topeltmoraali, samuti seaduseloojate madala reputatsiooni.
Rääkides uusboheemlastest, keskendusin pigem kultuuriga seotud nooremale põlvkonnale. Teisalt võib rääkida lahjendatud kujul (uus)boheemliku elustiili levimisest laiemates ühiskonnarühmades.
Ebakindlus ja hetkes elamine juurdekuuluvate plusside ja miinustega, mis varem seondus peamiselt boheemlaste ning kunstnikkonnaga ning vastandus stabiilsust otsivale väikekodanlusele, on tänapäeval muutunud paratamatuks eluviisiks aina suuremale osale elanikkonnast.
«Projektipõhine elu» on saanud ainuvõimalikuks reaalsuseks ka elualadel, mis seonduvad esmapilgul pigem kindlustunde ja rutiiniga. Lääne-Euroopas on alalise töö leidmine muutumas järjest suuremaks luksuseks, ka riigiteenistujad ja bürooametnikud töötavad tähtajaliste lepingute alusel. Samasugused tendentsid võtavad maad ka Eestis.
Ebakindla homsega inimeste tulevikku suunatud püüdlused asenduvad pingetest lõõgastumisega olevikus ja edule orienteeritud kodanikud väärtustavad üha enam spontaanset emotsionaalsust elustiili osana.