Miks kilekott oli väärtus?

Kai Lobjakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kilekotid muuseumis näituseks vormistatuna tekitavad kindlasti mitmesuguseid tundeid. Kui kolmekümneaastaste ellu mahub veel Nõukogude ajal kogetud igatsus moodsama pildi ja eredama värvi järele, siis vanematele seostub see ehk muu eluks vajaliku suhtes ebaproportsionaalselt kuluka tarbeesemega.

Nõukogudeaegses defitsiidimaailmas ja olmeesemete nappuses oli kilekoti positsioon eriline ja staatus kõrge, kuna enamasti oli ka kõige elementaarsemate esemete valik pea olematu ja neid kätte saada raske.

Kilekotil oli siinses kultuuriruumis üsna tähelepanuväärne roll, see oli nähtus, mis omandas tunduvalt laiema tähenduse kui vaid praktiline abivahend ja sellele on tagantjärele võimalik omistada tugev kultuuriline tähenduslaeng.

Kilekotifenomen

Tartust Eesti Rahva Muuseumist (ERM) Tallinna Tarbekunsti- ja Disainimuuseumisse jõudnud näitusel püütakse seda ajastuspetsiifilist kilekotifenomeni lähemalt analüüsida, arusaadavamaks teha ning seeläbi ehk ka vaatajat tarbimisharjumuste eripäradele mõtlema panna.

Materjal, mida eksponeeritakse, ehk mitusada kilekotti, pärineb mõne erandiga (välismaiste kottide näited) ühest kümnendist ja ühest ettevõttest, Tartu Plastmasstoodete Katsetehase (TPK) 1980. aastate toodangust.

Ehkki Eestis hakati reklaamkilekotte tootma samas TPKs juba 1960. aastate lõpus, suurenes see tegevus hüppeliselt Moskva olümpiamängude eel, kui tublimaid ettevõtteid lubati heade suveniiriideede eest premeerida. Samas võimaldati TPK-l soetada uued tootmisliinid ja need kaks jõudu lõid aluse omalaadsele kilekotibuumile.

Kilekott toimis nii reklaami, visiitkaardi kui plastvaluutana. Nii ettevõtted, organisatsioonid kui riik andsid selle kaudu teada endast, sündmustest, tähtpäevadest, kutsusid üles tegutsema ja pahedest loobuma.

Etnoloogi vaatenurgast

Näituse kuraatorid Anu Järs ERMist ja Kristi Kaljumägi Tartu Ülikoolist on materjali käsitlemisel lähtunud eelkõige etnoloogi seisukohalt, vaadates kilekotti ja selle kasutuspraktikaid argielus kui kultuuriliselt tähenduslikke.

Ühelt poolt annavad nad omapoolse ja tootmisele lähedal seisnud inimeste selgituse teemaga suhestumisel, teisalt lasevad läbi kogutud kommentaaride kõnelda tavakasutajail endil, tõlgendada oma suhet sellesse argielu valdkonda. Seda teed mööda kilekotimaailma süvenedes koorub välja ka mitu veidrat paradoksi.

Kui tellija nägi kilekotis eelkõige suveniiri (igal endast lugupidaval ettevõttel pidi olema temast kõnelev kott ja mida praktikas pigem jagati kui pakkimiseks kasutati), siis tarbijale oli see kindlasti palju enam kui tarbeese, sellest (eriti välismaisest) kujunes tugevat lisaväärtust kandev aksessuaar.

Teisalt, vastupidava materjalina oli plastkott elujõuline ka mitmekordselt kokkuõmmelduna, tänu millele toimis paratamatu ja täna nii igatsetud ökoloogiline taaskasutuse-idee.

Kokkuvõttes on kilekotinäitus kirev valik tollase argikeskkonna näost ja pildikeelest. Vaatamata sellele, et ka kujunduslik pool on kilekottide puhul oluline ja kindlasti uurimist vääriv aspekt ning autorsus ei ole antud näitusel esmase huvi orbiidis, tunneb vaataja kindlasti ära mitmete kas või raamatuillustraatorina tuntud kunstnike käekirja.

Näitus

«Kile kotti!»

Valik Tartu Plastmasstoodete Katsetehase 1980. aastate toodangust

Eesti Tarbekunsti- ja

Disainimuuseumis 13. novembrini

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles