Üks peamisi argumente Euroopa Liiduga liitumise debatis oli väide, et Euroopa Liitu kuuludes saavad inimesed vabalt liikuda. Paberil peab see väide ehk isegi paika, kuid praktikas on inimeste vaba liikumine siiski mitmeti piiratud.
Eesti peab tunnustama ELi ravimiretsepte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks selline piirang on seotud ravimitega.
Eestis kehtiva korra kohaselt võib apteek väljastada retseptiravimit ainult Eestis vormistatud retsepti alusel.
Seega, kui mõni Euroopa Liidu kodanik esitab Eesti apteegis oma kodumaal väljastatud retsepti, siis ei tohi apteek temale ravimit anda, ning seda isegi siis mitte, kui ei teki mingisugust kahtlust retsepti õigsuses, andmete arusaadavuses või vajaduses ravimi järele.
Seega Euroopa Liidu kodanik, kes teab, et tal on Eestis viibides vaja saada retseptiravimit, peab ravimi endaga kaasa võtma või siis pöörduma Eestis arsti poole. Mõlemal variandil on omad puudused.
Sugugi mitte kõiki ravimeid ei saa transportida «püksitaskus», vaid neile on ette nähtud omad säilitamistingimused. Teiseks tohib Eesti seaduste kohaselt üle piiri tuua ainult isiklikuks tarbeks vajaliku koguse ravimit.
Selline piirang on küll põhjendatud, kuid pikemat aega Eestis viibida kavatsev Euroopa Liidu kodanik võib sattuda raskustesse tolliametnike veenmisel, et tal on vaja just niipalju ravimit kaasa võtta.
Võimalik lahendus
Arstiabi kättesaadavus Eestis ei ole just kõige parem. Lisaks puudub igasugune põhjendus, miks me peaksime kulutama Eesti arsti aega retsepti väljakirjutamisele, kui sama retsepti saab välja kirjutada ka patsiendi kodumaal asuv arst.
On selge, et Eesti arsti paratamatult pealiskaudsem ja vähesemal infol põhinev otsustus ei saa olla põhjendatum kui patsiendi koduse raviarsti oma.
Võimalik lahendus on lihtne vaja on sisse seada retseptide tunnustamise regulatsioon. Tõsi, kui Eesti tunnustab välismaised retsepte, ei tähenda see, et välisriigid tunnustaksid Eesti retsepte. Seega võib Eesti inimene välismaal ikka hätta jääda, kuid «maailmaparandamisega» võiks alustada oma kodust.
Retseptide tunnustamine ei tähenda, et kõik piirangud kaoksid. Kuritarvituste vältimiseks ei tohi tunnustada narkootilise või psühhotroopse ravimi retsepti.
Teiseks, välismaal väljastatud retsepti alusel on alati välistatud haigekassa soodustuse saamine. Kolmandaks, retsepti tunnustamine on apteegi õigus, mitte kohustus.
Kui apteegis tekib kahtlus välismaise retsepti õigsuses, arusaadavuses või tekivad muud kahtlused, siis on apteegil alati olemas võimalus keelduda ravimi väljastamisest.
Arvestades Eesti suutlikkust, võiks Eesti esimeses etapis hakata tunnustama eelkõige näiteks Skandinaavia maade ja Baltikumi retsepte ning laiendada seda järk-järgult ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele.
Ma ei pea põhjendatuks kartust, et välisriikide retseptide tunnustamisega kaasneks oluline ravimiturism.
Narkootilised ja psühhotroopsed ravimid oleksid nagunii välistatud ning potentsiravimeid saab internetist niigi osta.
Siia lisandub veel majanduslik argument inimene, kes kodumaal saaks ravimi kohaliku haigekassa olulise soodustusega, peaks Eestis tasuma ravimi eest täies ulatuses.
Ka Eesti madalad ravimihinnad ei kompenseeri soodustuse puudumist. Pealegi, ravimiturism, kui see isegi peaks tekkima, toob Eestisse raha. Ning kas pole natuke silmakirjalik, kui me oma alkoholi- ja tubakahindadega lubame välismaalastel ennast mürgitada, kuid vastumürki ehk ravimeid neile soodsalt ei müü?
Vaja on tahtmist
Tunnistades välismaised retseptid makulatuuriks, takistab Eesti patsientide vaba liikumist patsiendid ei saa nende kodumaal määratud ravimit.
Samuti piirab Eesti kehtiv regulatsioon teiste liikmesriikide arstidel oma erialaga tegelemist.
Retsepti väljastamise õigus on arstikutse oluline osa. Välistades teiste liikmesriikide arstide väljastatud retseptide kehtivuse Eestis, ütleb Eesti, et me ei usalda teisi arste. Sisuliselt kehtib Eestis praegu Eesti arstide retseptimonopol ning teiste liikmesriikide arstide patsiendid sunnitakse Eesti arstide juurde.
Eeltoodust tulenevalt on Euroopa Liidu seisukoht selge ja ühene teenuste ja isikute vaba liikumise põhimõttest tulenevalt peavad liikmesriigid teiste liikmesriikide retsepte tunnustama.
Rahvatervise kaitse vajadused nõuavad erandina mõnda liiki ravimite retsepti mittetunnustamist, mille puhul eksisteerib reaalne oht kuritarvitusteks (eeskätt narkootilised ja psühhotroopsed ravimid), kuid reeglina peab liikmesriik teiste liikmesriikide retsepte tunnustama.
Seega tuleb retseptide tunnustamise regulatsioon Eestil kehtestada varem või hiljem. Rootsi muutis oma suhtumist alles siis, kui sai Euroopa Liidu ettekirjutuse. Ka Eesti suhtes on Euroopa Liidule juba kaevatud ja ei ole põhjust arvata, et Eestiga teisiti toimitakse kui Rootsiga. Seega on küsimus ainult selles, kas ootame ära ettekirjutuse ja rahalised sanktsioonid või leiame endas tahtmist asi ise enne korda ajada.