Eksnaine paljastab Lennonit

John Lennon oli esimese naise sõnul vägivaldne narkomaan.

FOTO: Postimees.ee

Cynthiast, John Lennoni esimesest naisest, on maailm vähe kuulnud. Ta on malbe, meekarva silmade ja väsinud häälega.

Ennast nimetab ta Johni antud nimega Cyn. Cyn kirjutas raamatu «John», kuid sisu silmas pidades võiks see olla «Cyn». Pealkirjavalikut kaitseb naine väitega, et selles on tõde Johnist, mida teab vaid tema.

Pruudid jäid koju

9. oktoobril saanuks John Lennon 65-aastaseks. Mida kaugemale biitlitehullus jääb, seda selgemaks saab ansambli tähendus omas ajas, samuti nende mõju hilisematele arengutele muusikas ja ühiskonnas.

Biitlitest kirjutatud raamatuid on raske kokku arvata. Lisaks Cyni kirjutatud raamatule ilmus eelmisel nädalal Londonis müügile veel kaks verivärsket teost: üks ansambli endiselt pressiesindajalt ja teine biitlite legendaarse mänedžeri Brian Epsteini kontoritöötajalt.

Cyn tegi Johni kõrval läbi biitlite tähelennu Liverpoolis ja Londonis. Hamburgi-turneedele Liverpooli pruute kaasa ei võetud (kuigi, jah, Cyn käis seal külas). Ja legendaarne Ameerika-turnee oli tähelepanuväärne sellepoolest, et Cynil lubati esimest korda koos Johniga fotograafidele poseerida.

Sellele vaatamata tõrjus politsei ta fänni pähe biitlitest eemale. Celebrity-kultuur oli lapsekingades. Arvati, et naine, girlfriend või laps popstaari kõrval teeb tema imagole kahju. Isegi biitlite kodulinnas Liverpoolis ei teadnud enamik, et John oli Cyniga alates 1962. aastast abielus. Hiljem püüdis Cyn kuulekalt olematuks vaikida ka Juliani sündi (1963).

Esimese raamatu avaldas Cyn 1978, kümme aastat pärast lahutust. Kriitikute arvates on jutt sellest, kuidas ta Johniga kohtus ja Yoko ilmumiseni abielus oli, ammu kuuldud, ning Johni taotlustest kunstis ja muusikas ei oska ta rääkida.

Kohati veidi vanamoodsat noorteraamatut meenutava tekstiga «John» annab aga liigutava kirjelduse 50ndate Liverpoolist: linna olemusest ja koolinoorte elust selles. Võluv on ka Liverpoolile ainuomane kõnepruuk.

Cyn tahab õiglust jalule seada, ning enim riivab teda, et vaatamata kümme aastat kestnud kooselule on Johni elust kirjutanud inimesed tema ja Juliani osa selles pisendanud. Kättemaksuhimuliselt purustab ta legendi Johni tädi Mimist. Ta süüdistab Mimit selles, et too sotsiaalhoolekande süsteemi ära kasutades Johni emakodust enese juurde elama tõi – siis kui ema uue partneriga uut elu alustas.

Mimi arvates polnud Cyn Johnile õige partner. Ent seda nagu kinnitaks ka Cyni raamat, mis näitab, et nende 10-aastase kooselu saladus peitus selles, et John oli tihti eemal, turneedel.

Ning kui seni teiste juures elanud noored Londonisse jõudsid ja oma kodu said, siis võlusid Cyni lihtsamad asjad, nagu poeskäimine, Johni aga võimalused kunstis ja muusikas. Cyn püüdis uutele kuulsatele tuttavatele meeldida, John püüdis neid rabada.

Vastne raamat on uuele põlvkonnale. Selles on asju, millest vanema põlvkonna inimesed pole rääkinud. Avameelselt pajatab Cyn sellest, kuidas ta 17-aastasena, Johni-eelse boyfriend’iga, süütuse kaotas.

Hiljem maailmale rahu jutlustanud mehe raevuhoogudest ja vägivallatsemisest. Sellest, kuidas John teda näkku lõi, kui Cyn nende ühise sõbraga tantsis. Cyni arvates tuli Johni armukadedus ja vägivald ebakindlusest, mida oli temasse süstinud Mimi armastuseta kasvatus.

Biitlite megaedu on sageli kirjutatud Epsteini arvele. On neid, kes arvavad, et Epsteini puhul polnud liikumapanev jõud mitte ansambli talent, vaid kiindumus Lennonisse. Cyn eitab Johni homoseksuaalseid kalduvusi – Epstein oli asendamatu sõber! Mees, kellele biitlid üles vaatasid ja kelle ärivaistu nad usaldasid ning kelle üksildusest nad alles pärast tema traagilist surma aru said.

Mees pani LSD-d

Cyn ei väsi rõhutamast, et nende kooselus oli tema nõrk ja John tugev. Küsimusele, et kas Yoko puhul oli John nõrk, vastab ta, et mitte nõrk, vaid haavatav. Cyn on üle saanud sellest, et süüdistada Yokot perekonnalõhkumises. Ja May Pangiga, kellega John Yoko-ajal pikemat aega õnnelikult koos elas, on Cyn sõbranna.

Ta arvab, et nagu paljude kooliarmastuste puhul, kasvasid nad Johniga lihtsalt lahku: tema jäi alati lihtsaks Liverpooli tüdrukuks. Oluliseks peab Cyn suhtumist narkootikumidesse: ta küsib, kas suudate kujutada peret, milles mees pruugib regulaarselt LSDd, naine aga mitte.

Lahutuse ajaks oli Johnist saanud ülirikas muusik. Küsimusele, miks Cyn soostus finantslahendusega, mis viis nad Julianiga majanduslikesse raskustesse, mis sundisid teda isegi Johni varasematelt turneedelt saadetud liigutavaid armastuskirju müüma, vastab Cyn, et ta tahtis lahutust ruttu lõpule viia.

Raamatu ilusamaid kohti on, kus Paul McCartney ostab Johni Cynile ja Julianile saadetud armastuskirja, et see õigetele omanikele tagasi kinkida. Julianile mõeldes kirjutas Paul ka laulu «Hey Jules», millest hiljem sai «Hey Jude».

Tagasi üles