Triibuline lemmik – vineer

Mõnelegi meist seostub vineer ikka veel tabureti või odava välimusega vineertooliga, tegelikult aga elab vana tuttav materjal juba mõnda aega läbi uut tõusuaega.

Vineer on materjal, milles puidu head omadused on ühendatud vastupidavuse ja selge vormiga. Tänapäeval võib seda leida isegi nii ootamatust kohast nagu vannituba – veekindlast vineerist saab vannitoamööblit ja soovi korral võib soetada kas või vineerist painutatud kraanikausi.

Teadjamad inimesed on vineeri enda jaoks juba ammu (taas)avastanud. Sisearhitekt Malle Jürgenson on oma kodus vineeri kasutanud nii köögis kui ka lastetoas. Miks just vineer? Jürgensoni sõnul on see lihtsalt nii lahe materjal. Päevast päeva interjööre sisustades tahtis ta oma koju midagi, mis ei nõuaks pikka nuputamist. Ja vineerist mööbel sünnib tõesti lihtsalt: «Tuli vaid mõõdud võtta ja lasta detailid välja lõigata,» räägib sisearhitekt. Edasi oli vaja vaid üht meest, üht poega ja peotäit kruvisid, ning köögimööbel oligi valmis.

Kuna liimi mööbli juures kasutatud pole, on ka eseme lahtivõtmine niisama lihtne. «Kui nüüd mingil põhjusel oleks vaja oma asjad kiiresti kokku pakkida, kulub võib-olla vaid tunni jagu aega, et kogu köögimööbel osadeks võtta ja minema viia,» kinnitab sisearhitekt. See ongi veel üks vineeri meeldiv omadus – materjali saab alati uues kohas ja soovi korral ka uuel kujul kasutusele võtta.

Mullu parima vineerikasutuse eest Eesti parima puitehitise eripreemia võitnud sisekujunduse tegi sisearhitekt Tiiu Truus. Tema kujundatud elumajas on vineeri kasutatud nii seinte katteks kui ka mööbli valmistamiseks. «Selline oli tellija kindel soov,» räägib Truus. «Samas on puit Eestile nii omane materjal, sobides seetõttu meie kodudesse hästi. Igasugusel kujul, sealhulgas vineerina. Selles vallas on soomlased meist palju ees – nemad hindavad vineeri juba ammu kõrgelt.»

Vineeril on olemas kõik puidu head omadused – ta on naturaalne ja soe, lisaks tugev ja stabiilne. Sisekujundajad hindavad vineeri juures eriti tema konkreetset selget vormi ja loomulikult efektset triibulist ristlõiget. Ka vineerimüügiga tegeleva osaühingu Klavis müügijuhi Rainis Saare sõnul on vineer võrreldes täispuiduga palju usaldusväärsem: ta ei mängi nii palju, ei kuiva kokku, ei paisu, temasse ei teki pragusid. «Ja sellegipoolest on vineer ehe puit,» mainib Saar. «Selle igal tahvlil on kordumatu muster.»

Kes aga soovib rõhutada vineeri triibulist serva, võib lauaplaadi äärte alla veel kihi või kaks seda materjali kinnitada – nii saab lauaserva paksemaks, aga lauaplaat ise ei lähe ülearu raskeks ega kalliks.

Vineer jaguneb üldjoontes kolmeks. Esiteks interjöörivineer, mida kasutatakse eelkõige mööbli valmistamisel. See on seesama vineer, mida inimesed on juba aastaid tundnud.

Teiseks on levinud niiskuskindel vineer, mille kihtide vahel on niiskuskindel liim. «Õuetingimustes tuleks jälgida, et niiskus spoonikihtide vahele ei pääse. Selleks tuleks tahvlite servad värvida,» selgitab Saar.

Kolmanda ehk veekindla vineeri juures on samuti kasutatud niiskuskindlat liimi, kuid lisaks on selle pealiskiht kaitstud fenooli ehk filmikihiga.

Eestis on enam levinud tugev heledakarvaline kasevineer. Vähem jõuab siia lepa- ja männivineeri ning eksootiliste maade puidust valmistatud vineeri.

Mis puutub töötlusse, siis ei maksa arvata, et vineer saab välja näha vaid ühtmoodi. «Nagu puu ikka, allub ka vineer igasugusele töötlemisele,» räägib Truus. «Seda võib lakkida või peitsida, värvida või õlitada. Igal juhul mingisugust töötlemist ta kindlasti tahab, muidu kipub määrduma.»

Ühe võimaluse vineertahvlite kasutamiseks on ajakirjanduses välja pakkunud sisearhitekt Kadri Tarbe Pärtelpoeg: tema meelest võiks pinnaviimistluses katsetada valkja või siis musta viimistlusega vineertahvlitega, millest osa on kaetud mati, osa läikiva lakiga.

Ükskõik, kuidas seda teha, tasub alati enne suurte pindade viimistlemist katsetada proovitükil. Jürgenson soovitab omast kogemusest jälgida, et töödeldud oleks ka vineeri servad, muidu võib niiskus spoonikihtide vahele sattuda. Oma köögis kasutas ta nii tööpinnal kui ka selle kohal seinal filmikihiga kaetud veekindlat vineeri, mille servad on lakitud.

Saare sõnul kasutatakse vineeri juures kõige enam peitsimist ja lakkimist. Õlitatud vineeri on vähem, kuid tema kogemuse järgi muutub seegi aina populaarsemaks. Kuidas õlitada? Et tulemus kena oleks, soovitavad Klavise meistrid vineeri enne õlitamist lihvida.

Õli kantakse vineeri pinnale svammiga ning kõik, mis sisse ei imendu, tuleb pinnalt eemaldada. Pärast ööpäevast kuivamist kaetakse pind karnauubavahaga ja tulemuseks on naturaalne ja sile vineeritahvel.

Ehkki täispuiduga võrreldes on vineer palju stabiilsem, kipub ta loodusliku materjalina «mängima». Seetõttu soovitab Saar vineertahvlite seintele või lagedele kinnitamisel jätta neile 3-5 mm paisumisvahed. «Tavaliselt olen soovitanud vineeri seina või lakke kinnitada kruvidega,» lisab ta. Augud tuleks ette puurida, muu hulgas ka selleks, et kruvi pealmist spoonikihti ei lõhuks. Lisaks leiab Saar, et hea oleks seina- või laekatteks mõeldud vineerplaadid väiksemaks lõigata. Näiteks 600 x 1200 mm mõõtu. «Kuna vineeriplaadil on sisepinged, väheneb väiksemate detailide puhul risk, et ta kõveraks kaardub,» selgitab ta.

Samal põhjusel tuleks vineerist kapiuste puhul kindlasti valmistada ukseraam ning vineeritahvel seejärel sellele kinnitada.

Viimistluses kasutatud vineeritahvlid jäävad Saare sõnul kenamad, kui nende nurgad pehmendatakse, kas siis lihvitakse või freesitakse.

Vineerist veel

Vineer koosneb õhukestest puidukihtidest, mis on kokku liimitud nii, et iga järgmise kihi puusüü on eelmisega risti.

Vineerplaadi paksus 4-50 mm

laius kuni 1,5 m

pikkus kuni 3 m

Allikas: OÜ Klavis

    Tagasi üles