Undi tekstide uus elu

Mõni aeg enne Mati Undi surma saatsin Undile toetava meili, kus jutustasin Tõnu Õnnepalu unenäo sellest, kuidas Unt saab Nobeli preemia.

Undilt vastust ei tulnud, küllap oli olemine vilets ja ta kas ei lugenudki või ei jaksand vastata. Praegu mõtlesin, et mis tunne oleks, kui vastus tuleks nüüd? Näiteks olnuks seni mingi serverivea tõttu interneeduses kinni.

Mõni aeg pärast Undi surma oli mul raamatuesitlus, kus jorutades ja juues hakkasime Hasso, Kristini, Märdi, Ainiki ja Tiinaga rääkima Undi tekstidest, et mis kellelegi on paremini peale läinud. Kristinile meeldis «Mattias ja Kristiina» ja «Sügisball» ja ma ütlesin, et «Sügisball» oli mulle suht jama, et parimad on lühemad tekstid, «Kuuvarjutus» ja «Tühirand» ja et teatritekstid on ka jama ja minu jaoks lavastused ka, ja kahju, et ta enam kirjutada ei viitsinud, aga ju tal oli teatris mugav ja tore olla ja mis saaks selle vastu siis öelda.

Järgmine päev vaatasin, et naine on Undid välja otsinud ja loeb. Tegin ka ühe lahti. Istusin tüki ööst köögilaua taga ja lugesin juppe erinevatest tekstidest. Lapsepõlvenostalgia. Ja kentsak, Undi surm andis neile uue valguse või kvaliteedi. Nad olid saanud elava klassiku tekstidest, mis ootasid järge, valmis klassikaks.

Mul ei ole täpseid sõnu, mismoodi Undi surm ta tekste mulle muutis, see on imelik tunne ja ma pole varem taolist tundnud. Pole üldse paha tunne.