Pakistanis Batagrami linnas pea kümme päeva Eesti päästjate jõupingutusi jälginud Kaarel Kaas tõdeb, et eestlased ei arstinud seal pelgalt sadu pakistanlasi, vaid aitasid jalule terve arstiabisüsteemi.
Eestist jäi Pakistani sügav jälg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui palju täpselt hukkunuid-vigasaanuid Batagramis oli, on senini selgusetu eelmise kolmapäeva õhtul puudus linnas nii funktsioneeriv politsei kui ka tsiviilvõim, linna ja kogu ülejäänud piirkonna ainuke haigla oli maatasa, elekter ja tsentraalne veevarustus puudus.
Kohalikud arstid olid laiali jooksnud ning vigastatute ainukeseks võimaluseks abi saada oli suunduda maantee veerde rajatud kilest varjualuste linnakutesse. Seal pakkusid pakistanlastest tohtrid neile tabletti, õmblesid väiksemaid haavu ja haiged lebasid maapinnale asetatud madratsitel-vooditel keset kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid jäätmeid.
Eestlaste ravioaas
Eelmise kolmapäeva õhtul oma telgis kolm esimest patsienti vastu võtnud eestlaste operatsioonituba oli siis ja on ka praegu kogu selles piirkonnas ainukene koht, kus tehakse raskemaid operatsioone.
On endiselt seetõttu, et eestlaste operatsioonitoa võtavad üle kuus meedikut rahvusvahelisest abiorganisatsioonist Piirideta Arstid afgaan, iraanlane, austerlane, iirlane, prantslane ja jaapanlane. Muide sel nädalal Muzaffarabadi saabunud Prantsuse Punase Risti hinnangul kulub neil oma välihaigla käivitamiseks vähemalt nädal.
Eestlaste väikeses operatsioonitelgis tehti pea pooleteise nädala jooksul kokku 24 suuremat lõikust, millest igaühele kulus kolm-neli tundi. Ise kanti sisse patsiendid, ise steriliseeriti arstiriistad, ise tehti ära kogu töö, millega suurtes Lääne haiglates tegelevad normaalses olukorras kümned ja kümned erinevad inimesed.
Arstid askeldasid seejuures ilma voolava veeta ning elektrigeneraatorilt saadud vooluga, vajadusel opereerides ka taskulampide valgel ja kasutades 200 000 krooni maksva meditsiinilise puuri asemel tavalist 800-kroonist akutrelli.
Töö sai siiski kvaliteetne. Ühtekokku pidid Eesti tohtrid patsientidele narkoosi tegema 33 juhul, muud kirurgilised protseduurid veel sellele lisaks.
Muu hulgas on Eesti meditsiinimeeskonnal Alo Kullerkanni juhtimisel tulnud keisrilõike abil siia ilma aidata ka kaks uut väikest Pakistani kodanikku. «No sellele lapsele peaksite te nüüd küll Estonia nimeks panema,» lausus meditsiiniõde Anu Raisma maimukest telgi taga oodanud isale ulatades. Jah-jah, otse loomulikult, noogutas värske papa.
Meditsiiniõde Andras Laugamets rõõmustas aga selle üle, et elustada õnnestus raske sünnituse tagajärjel kliinilisse surma sattunud imik.
Süsteem nullist
Eestlasi saabudes ees oodanud muda- ja vaibapalati asemel jäi eile päästemeeskonna bussidest ning veomasinast Batagrami maha tõeline telkides tegutsev välihaigla.
Haigla oma vastuvõtuosakonna ja patsientide järjekorraga, operatsiooniosakonna ja protseduuride toaga, palatite, sünnitusosakonna, laste- ja nakkushaiguste osakonnaga. Vastuvõtuosakonnast käis muide selle nädala teisel poolel iga päev läbi umbkaudu 10001500 patsienti.
Telgiruutmeetrite püstitamine ja tööle rakendamine kulges aga päästemeeskonna meditsiinirühma juhi Raido Paasma ja Mati Raidma peades sündinud süsteemi kohaselt. Samuti nagu ka välihospidali käivitamisele aluseks olnud erinevate abiosutajate suunamine koordineeritud koostööle.
Igal õhtul kell seitse kogusid Raidma ja Paasma kokku erinevate abistajate esindajad, lasid neil omavahelised pinged ära klaarida ning hakkasid siis ettevaatlikult rääkima mida ja kuidas tuleks järgmisena ära teha tervikliku ravisüsteemi loomiseks.
Ilma Raidma ja Paasma plaanideta ning Eesti päästetöötajate telklinnaku rajamiseks vajalike praktiliste oskusteta poleks seda välihaiglat ilmselt sündinud.
Batagrami saabudes sammusid Pakistani armee meditsiiniteenistuse ohvitserid piirkonnas valitsevast olukorrast ülevaate saamiseks muide just eestlaste staabitelki. Rääkimata keset ööd naabertelgist hüüdega: «Matti, Matti!!!» välja tormanud noorukesest Pakistani naisarstist keset ööd alanud ootamatu sünnituse puhul oli abi vaja.
Eile hommikul kell kuus kohaliku aja järgi jätsid Eesti päästemeeskonna 18 liiget Batagrami telkhaigla aga selja taha.
Millal ja mis teed pidi päästjad ning meedikud täpselt kodumaale jõuavad, polnud selge veel üleeile õhtulgi. Missioonil käimine selline ongi, tõdes meditsiiniõde Tiit Piiskoppel staabitelgis varustusekastide otsas istudes.