ETV rahastamise anatoomia

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Selle sajandi algus.

Eliel Saarineni maja II korrusel istub koos uut ringhäälinguseadust koostav laiapõhjaline komisjon. Õhus on ärevust. Kas õnnestub ETVst reklaam seaduse abil välja viia ja kuidas riik seda korvab? Komisjoni juhib kantsler Margus Allikmaa Reformierakonnast. Peaminister on Siim Kallas, samuti reformist, kes rahandusministrina avaldas kord allakirjutanule järgmise tõenalja: «ETV ei saa kunagi niipalju raha, et end hästi ja stabiilsena tunda, muidu läheb mugavaks. Peab rabelema, peab tõestama.»

Komisjonis püüab Andres Jõesaar seaduse vaimsele isale Rein Langile reformist selgeks teha, et ETV-l jääb raha väheks, Langi arvates on raha ülearugi.

Mis toimus siis

Seadusse läheb reklaamikompensatsioon kommertskanalitelt ja kohustus ETVd arengukava järgi rahastada. See tähendab stabiilsust. Kõik on rahul. Ka vabariigi valitsus. Seega ka Siim Kallas ja Savisaar Keskerakonnast (Riigikogu kultuurikomisjoni protokoll 23. 04. 2002).

Kinneviki ja Schibstedi saadikute lobby’na läheb seadusesse ka riigi kohustus mitte lubada tegutsema rohkem kommertskanaleid. Seega saavad Kanal 2 ja TV 3 kergemalt hingata. Konkurentsi ei tule, tuleb vaid raha maksta. ETV saab ükskord ometi kergemalt hingata.

Ringhäälinguseadusse kirjutatakse:

«Samaaegse kehtivusega antakse välja kuni kaks üleriigilist (või rahvusvahelist) ringhäälinguluba televisioonivõrgus.»

Kindlasti ei vasta see seaduse punkt Euroopa direktiividele, rääkimata ultraliberaalsest maailmavaatest, mis mõnel puhul Eesti Vabariigis au sees on. Kui aga vaja, siis ei ole. Kõige markantsem näide sellest vallast on muide Tõnis Paltsu tõestus kaabeltelevisiooni monopoli vajalikkusest vaid talle, mille ka riigikogu heaks kiitis.

Niisiis, alus telemaailma kompromissile on pandud. Ühes otsas ETV reklaamivaba programm stabiilse rahastamisega, teisel pool kogu reklaamipoti sisu kommertsjaamadele ja teadmine, et teisi sööjaid ei tule.

Kõik on kindlad, et riigikogu ka seaduse vastu võtab. Kuid kultuurikomisjon, keda juhib Viive Rosenberg Keskerakonnast, saab viimasel hetkel paranduse reformilt: «ERi ja ETV iga-aastaseid eelarvetaotlusi menetletakse riigieelarve seadusega kehtestatud korras.» See tähendab seda, et raskustega saavutatud tasakaal on äkki kadunud. ETV arengukava on nulliks tehtud.

Tol ETV jaoks saatuslikul hetkel lausub Marju Lauristin järgmised sõnad: «Kui praegu on näha, et peaministri (RE) erakond ei poolda sedasama sisulist kokkulepet, mis seaduse vastuvõtmisel tehti, siis läheme aste tagasi – järelikult ka see kokkulepe, mis puudutas reklaami väljaviimist, muutub sellega kahtlaseks.

Kõigil inimestel, kes kultuuriga tegelevad, on ootus, et riik ometi annaks mingi garantii sellele, et kultuuri vaadataks sama tähtsana kui sporti.»

Temaga nõustuvad Andres Herkel ja Elmar Truu.

Reformierakonna esindaja Paul-Eerik Rummo püüab seletada, et riigieelarve seadus niikuinii ei luba stabiilset rahastamisskeemi. Samal ajal on ringhäälingunõukogu esimees Tiit Sinisaar aga juba sama seadust ETV kasuks muutmas. Kuid tühjagi.

Riigikogu saalis nendib Jaanus Männik Rahvaliidust: «Raadio ja televisiooni arengukava koostamise üks nurgakive oli kindlasti see, et saavutada päevapoliitikast sõltumatu eelarve ja finantseerimine. See n-ö nurgakivi on nüüd alt ära löödud.»

Nurgakivi altlöömise poolt hääletas 56 saadikut. Tervelt 34 ei hääletanud.

Nagu ülaltoodust nähtub, ei saa süüdistada poliitikuid a priori, et nad on ETV põhja lasknud. Nad on teda ka tugevalt kaitsnud. (Kes soovib, võib siin kasutada ka jutumärke.)

Tänapäeva mured

ETV on nüüd jälle protestivaimus. Ilmar Raag on väsinud, ta lahkub. Andres Jõesaarel koos viie poliitikuga ringhäälingunõukogust ei ole raha kusagilt võtta. Osa finantsidest on kulunud arengukavade, auditite ja mõttetu majade ehitamise plaanide peale. Ringhäälingunõukogu aseesimees, üks peamisi vastutajaid ringhäälingu käekäigu eest, on selle asemel, et tegutseda, muutunud hoopis usklikuks: «Ma usun siiralt, et ringhäälingu arenguprobleemid lahendatakse positiivselt» (PM 31.10).

See, et poliitikud pole ringhäälingunõukogus suutelised midagi korda saatma, sai mulle selgeks juba aastaid tagasi. Selle eest olen kooliraha maksnud.

ETVga tegeleb liiga palju institutsioone ja eriti poliitikuid. Selles mõttes on viljakas Palmaru idee, mis depolitiseeriks uue nõukogu ja allutaks talle kogu ringhäälingu asjaajamise Eestis. Ühtne ringhäälingupoliitika on just see, mis siiani Eestis puudu. Ehk peaministri partei mõtleks sellele.

Arvan, et reklaami tagasitoomine ei oleks ETV-le loodetud taevamanna, sest praegu maksavad monopolistlikud erakanalid ETV jaoks u 45 miljonit.

Ainuüksi selle teenimiseks oleks vaja ETV programm enamikus kommertsialiseerida, mis oleks väga suur viga. ETV avalik olemus seisneb selles, et pakkuda igale sihtrühmale vajalikku teenust, mida ta praegu teeb.

Iseasi, millise kvaliteediga. Reklaami müües vabanevad aga turumajanduse reeglid, mis kultuuri ega vähemusi ei soosi. Teine küsimus on reklaami tagasitoomise poliitiline foon.

See, et ETV ei peegelda sajaprotsendiliselt ühiskonda (reklaami semiootika, poliitiline reklaam), on muidugi puudus.

Nn Palmaru seadust ja ringhäälingunõukogu koosseisu peaks vaatlema ka poliitilises kontekstis. Praegune ringhäälingunõukogu koosseis loomulikult ei vasta koalitsioonile. Ringhäälingunõukoguga on ilmselt rahul kõik poliitilised jõud peale Keskerakonna. Nii et Palmaru seadus sattus poliitilisse isolatsiooni, mille korvab taas puhkenud poleemika meie ringhäälingu tuleviku pärast.

Juba 1997. aastal oli tollasel kultuuriministril valmis ETV ja Eesti Raadio ühinemise kava. Nagu nüüdki, ei lahendanuks see seadus rahastamisprobleemi. Pealegi, a propos on ETV ja ER praegu ühendatud, sest raha jagamise vahekorra ja programmide arvu neis asutustes otsustab ju ühine nõukogu.

Kui ER ja ETV poleks põhimõtteliselt üks asutus, oleks seadusandja ju kaks nõukogu teinud.

Ringhäälingu rahastamislahendus oli 2002. aasta kevadel olemas. Selle poolt oli vähemalt 34 riigikogu liiget. Eelarve baasseadus peaks lubama avalikku ringhäälingut erandina konstantühiku baasil finantseerida. Nagu kaitseväge. Rabelemine reklaamiraha pärast jäägu erakanalitele. Ja parem, kui kasum kodumaale jääks, selmet Rootsi ja Norra kuningat teenida. Mõelge selle peale, peaministri partei.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles