Kahel toolil istujad ei ole petturid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Meelis Atoneni arvates tegi riigikohus enne valimisi valesti, kui keelas riigikogu liikmetel samal ajal ka kohalikes volikogudes ametit pidada, sest vastuolu põhiseadusega ei ole.

Kohalike valimiste järel süüdistatakse riigikogu liikmeid valijate petmises ja topeltmängimises. Kahjuks on süüdistajad jätnud endale selgeks tegemata mitmed tõsiasjad.

Paarkümmend tundi enne valimisi ütles riigikohus lõpliku sõna, mille kohaselt jäid riigikogu liikmed hoolimata valimistel pälvitud usaldusest kohalikest volikogudest kõrvale.

Mitte ükski kohalikku volikogusse kandideerinu, sealhulgas riigikogu liikmed, ei saanud ette teada riigikohtu otsust. Riigikogu liikmed on aastate jooksul kohalike volikogude töös osalenud ja vahel isegi volikogu juhtinud. Polnud kahtlustki, et samamoodi jääb see ka pärast oktoobrit 2005.

Aga mis juhtunuks, kui riigikohtu otsus oleks olnud teine? Seegi polnud võimatu, sest riigikohus teadis, et mõni teine valimisseaduse muudatus, näiteks välireklaami keelamine, mis tehti sootuks hiljem kahel kohal istumise keelu kaotamisest, kehtis valimistel vägagi, ehkki eranditega. Kes võis arvata, et mõnda valimistega seotud seadust võib enne valimisi muuta, mõnda aga mitte.

Hoolikal lugemisel võib märgata, et oma otsusega ei võtnud riigikohus põhimõttelist seisukohta, kas riigikogu ja kohaliku volikogu liikme ametiülesandeid saab samal ajal täita. Otsuses öeldakse, et nii hilja st pool aastat enne valimisi ei tohi valimisseadust muuta. Kahju, et riigikohus ei langetanud riigikogu liikmete volikogudes osalemise või mitteosalemise põhimõttelist otsust. See jätab kõik võimalused ikkagi alles ja vaidlused jätkuvad.

Keegi ei piira iseseisvust

Usun, et kui riigikohus oleks asja sisuliselt arutanud, pidanuks ta nentima, et riigikogu liige võib kuuluda kohalikku volikogusse. Pean sügavalt ekslikuks väiteid, justkui oleks põhiseaduse kohaselt vastupidi. Ekslik on seegi, et neid väiteid on levitanud ka õiguskantsler, kes ei pea tegelema poliitikaga, aga kelle üheks ülesandeks on ka parlamendiliikmete põhiseaduslike õiguste kaitse. On ju riigikogu liikmedki Eesti Vabariigi kodanikud, kellele kehtivad põhiseaduslikud õigused.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 63 ütleb selge sõnaga, et riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis. Teatavasti on kohalik omavalitsus Eestis riigist sõltumatu. Seetõttu ei saa kohaliku esinduskogu liikmesust kuidagi lugeda riigiametiks.

Täitevvõimu juurde kohalikus omavalitsuses parlamendiliikmed minu teada ei kipu. Kohaliku omavalitsuse sidumine riigiga ja volikogu liikme olemise pidamist riigiametiga võrdseks ei saa aga nimetada kuidagi muudmoodi kui sügavalt ekslikuks arusaamaks Eesti riigi ülesehitusest. Põhiseadus ütleb üheselt, et kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt (paragrahv 154).

Kartust, justkui võiksid üksikud riigikogu liikmed nimetatud iseseisvust piirata kohaliku esindusorgani liikmeks olles, võib ju edasi arendada mõttekäiguni, et riigikogu liikmed võivad seda iseseisvust piirata ka kohalikus omavalitsuses elades. Äkki soovib keegi valitud riigikogu liikmetele ehitada koguni eraldi laagri, et omavalitsused ja kodanikud valitutega üldse kokku ei puutuks.

Soovitan uurida Soome kui meile tihti eeskujuks oleva riigi näidet. Miks seal lausa soodustatakse parlamendiliikmete tööd kohalikul tasandil? Sest see hoiab nad kursis kohalike oludega, aga kõige olulisem – hoiab ära võõrandumise.

Rahva tahe loeb

Võib-olla tõesti jäi riigikogu mais kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust ja riigikogu kodukorra seadust muutes hiljaks. See ei anna aga kellelegi õigust valimistel osalejaid petturite rolli suruda.

Kõik parlamendisaadikud andsid nõusoleku kohalikku volikogusse kandideerida lootuses, et nad saavad volikogus osaleda kodukoha otsuste langetamises.

Ka kõige julgem ajakirjanik ei saa kelleltki ära võtta põhiseaduslikku õigust kohalikku volikogusse kandideerida. Isegi kui valitu saab talle antud mandaati rakendada mõni aeg hiljem. Lõppude lõpuks ei vali inimesi volikogusse ajakirjanikud ja näpuga näitajad, vaid rahvas. Riigikogu liikme ja kohaliku volikogu liikme volituste aeg ei kattu. 2007. aastal on riigikogu valimised. Järgmised kohalike volikogude valimised on aastal 2009.

Senised valimised lubavad järeldada, et ligikaudu pooled praegustest parlamendiliikmetest järgmisse riigikokku ei kuulu. Seega on neil märtsist 2007 igati seaduslik alus kohaliku volikogu liikmetena tööle asuda, meeldigu see neile, kes rahva usaldust ei pälvinud, või mitte.

Millegipärast räägitakse tihti riigikogu liikmetest kui mitme töö tegijatest. Kohalikus volikogus osalevad aga kõik saadikud põhitöö kõrvalt. Volikogu liige võib samal ajal töötada riigiametniku, arsti, autojuhi või ajakirjanikuna. Keegi ei küsi temalt, kuidas ta jõuab ja kas see tema põhitööd ei sega. Millegipärast esitatakse see küsimus vaid parlamendisaadikutele. Kas see on võrdne kohtlemine?

Kelle töö on raskem

Pahatihti näib mulle, et tööst kohaliku omavalitsuse esindusorganis räägivad inimesed, kellel selle iseloomust aimugi pole, niipaljugi, et mõista – see pole palgaline igapäevatöö. Olen kohaliku omavalitsuse volikogus töötanud 1996. aastast. Kandideerinud olen nii linnapea kui riigikogu liikmena.

Volikogu töös osaledes olen olnud nii ettevõtja kui parlamendisaadik. Kolmel korral usaldasid Valga inimesed mind volikokku ja oma parima äranägemise järgi olen ma mandaati ka rakendanud.

Seitsme aasta jooksul, mil ma olin Valga linnavolikogu liige, ei öeldud kordagi, et ma oleksin sellega rikkunud Eesti Vabariigi põhiseadust või riivanud kellegi õigusi. Võin öelda, et volikogu liikmeks olek tähendab suurt vastutust ja palju tööd. Olenemata sellest, mis on su põhitöö, tuleb seda vastutust kanda pere ja vaba aja arvelt.

On hea, et Eesti Vabariigis selliseid inimesi üldse leidub.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles