Sigur Rosi kontsertidest jutustatakse legende. Seal pidavat inimesed nuttes üksteisel käest kinni võtma või siis hoopiski minestama. Küll on võrreldud nende muusikat jääliustike liikumise, vaala hüüete või fjordide sillerdusega, räägitud on põhjamaisest kargusest ja islandi kuumaveeallikatest.
Mida me neist teame neli hilistes kahekümnendates islandi poissi, kes vast nüüd lõpuks hakkavad üle saama oma paljuräägitud häbelikkusest.
Poognaga kitarril
Sigur Ros on artist, kes üritab vältida kärarikkaid rokiklubisid ning esineb hea meelega istuvale publikule ja kirikutes. Helsinki Kultuuritalo saalis alustab parajasti soojendusbänd Amina.
Neli õblukest tüdrukut, kes näivad olevat Sigur Rosi väikesed õed ja kes on pooleks tunniks lavale värvilistes kleitides mängima lubatud.
20 minutit läheb pärast Amina lahkumist aega ning poolkaarja lava ette tõmmatakse valge kardin. Sigur Ros ongi laval. Läbi eesriide on näha väljavalgustatud figuure.
Intro ajal, kui õhus hakkavad värelema esimesed värvilaigukestena hüplevad helid, läbib publikut kergendusohe ja-jah, selle pärast me siia tulime. Järgneb «Glosoli» viimaselt plaadilt vaikselt sammudes, kindlalt, pühalikult, äraootavalt. Justkui sõnadeta tõotus, mis liigub iga taktiga järjekindlalt kulminatsiooni suunas, ja siis need ehedalt sigur-roslikud viiulipoognaga kitarril saetud dramaatiliselt paisuvad karjed, endiselt vaoshoitud ja väärikad.
Lõpuks tulevad appi trummid ja kulminatsioon viiakse valuliselt karjuva finaalini, hetkeks põleb ja kuumab kogu lava valgustus ja kardin langeb eest. Sigur Ros on alustanud ja publik juubeldab.
Peagi tulevad lavale tagasi keelpillikvartetiks ümber kehastunud Amina tüdrukud.
Juba neljas lugu on «Svefn-G-Englar». Publik tunneb loo ära esimese mikrohelikõlksu järgi, mis meenutab vetesügavusest kostvat allveelaeva kaugenevat signaali. Suurel ekraanil bändi selga taga on vaevuaimatav valguslaikudena kumav lapsenägu. Umbes nii võiks see kõlada, kui hing lahkub kehast ning pildikesed lapsepõlvest jooksevad silme eest läbi...
Järgmine lugu on «Saeglopur» paljude plaadiarvustuste kohaselt kättesaadavaim ning popstandardi järgi mõistetav teos Sigur Rosi seni kõige optimistlikumalt kõlavalt albumilt «Takk» (islandi keeles «aitäh»).
Sirinad, helinad
Lugu alustab hümnilik meloodiakäik klahvpillidel ning kõik bändiliikmed ja isegi üks keelpillitüdruk asuvad klahvide taha.
Laulja hääl sämplitakse mitmekihiliseks sirinate-helinate mustriks ja siis, paus, vaikus, ootus, kõik oma kohtadele, ning jõulise sööstu teevad trummid, kitarrid, klahvid ning neli viiulit. Ühisel jõul hakatakse taas rühkima valju forte, kisendava kulminatsiooni poole, mis äkki hästi tasaseks mõtiskluseks tagasi vajub. Keelpillisektsiooni ilu matab hinge.
See on nagu leppimine või taaskohtumine või selge taevas pärast tormi. Samamoodi ja tegelikult veel õrnemalt-armsamalt mõjub keelpillivahepala «Andvari» loo lõpus. «Hoppipolla» kõrgub progerokilikuks rokksümfooniaks.
Ekraanil põrkuvad ja hüplevad aegluubis ümarad lapsenäod. Meenub Pink Floydi lugu ja video «High Hopes».
Bänd teeb kaks lisalugu ning viimase loo ajal on ekraanil traadil istuvaid linnukesi meenutavad valguslaigud, mis lõpuks ükshaaval kujutletavaid tiibu ripsutades üle saali lae minema lendlevad. Kurb ja ilus.
Ühel tüdrukul mu kõrval on pisarad silmis ning eemal kallistavad poiss ja tüdruk ennastunustavalt. Ära ei minestanud keegi, aga hinge puges kõigile. Sigur Rosi on lihtsam võrrelda loodusnähtustega kui mõne teise bändiga.
Kontsert
Sigur Ros
29. oktoobril Helsinki Kultuuritalos