Ometi on lõplikult kindel mehe nimi, kes reetis Adolf Hitleri ja lasi põhja Kolmanda Riigi.
Mõni aeg tagasi lasi kirjastus Olion välja Louis Kilzeri raamatu «Hitleri reetja. Martin Bormann ja Reichi lüüasaamine».
Hitleri reeturi kummalised teod
3. november 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu pealkiri ei jäta kahtlust, et Hitleri parem käsi Bormann oli see juudas, kes suure natsijuhi välja andis ja Saksamaa hävingule juhtis. Aga veelgi raamatust selgub, et Bor-mann reetis Hiltleri Stalinile, mitte lääneliitlastele.
Teose tagakaanelt võib lugeda, et selle ajakirjanikust autoril Kilzeril, kes on Pulitzeri preemia laureaat, õnnestus «visa töö ja hämmastava vaistuga Kolmanda Riigi kokkuvarisemise põhjustele väga lähedale jõuda ning tema järeldused on ka kinnitust leidnud». Ja seda «enne ülisalajaste sõjaaegsete Nõukogude dokumentide avalikustamist».
Hall erak
Aga kes oli Martin Bor-mann? Ta sündis 17. juunil 1900 Halberstadti linnas postiljoni pojana. Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse astus ta 1927. aastal ja tõusis selle üleriigiliseks juhiks 1933. aastal. 1940. aasta mais sai Bormann parteikantselei juhatajaks ja Hitleri sekretäriks.
Seega ei kübetki karismaatilist sära, ei vähimaidki teeneid partei legendaarsetest algaastatest, ei ainsat sõpra. Bormann on brutaalne, on Hitler kitsamas ringis väitnud. Aga samas oli ta ka teoinimene, kelle peale sai kindel olla.
Sekretäriamet andis Bormannile võimaluse olla lakkamatult Hitleri läheduses. Võiks öelda, see amet andis teatud määral võimaluse isegi Hitler «monopoliseerida».
Milline on aga Kilzeri lugu Hitleri selja taga toimetanud «varjust», kes reetis oma isanda?
Teise maailmasõja ajal tegutses Berliinis legendaarne Nõukogude agent koodnimega Werther, «kelle eesmärk oli mitte ainult Hitleri, vaid kogu Saksamaa hävitamine».
Stalini-vaimustus
Werther andis Nõukogude Liidu juhile Jossif Stalinile detailset informatsiooni mitte ainult Saksa sõjaliste plaanide, vägede paiknemise, reservide ja varustuse, vaid isegi kõrgemate ohvitseride lojaalsuse kohta. Seejuures tegi ta seda uskumatu kiirusega, vajadusel isegi paari tunniga. Moskvasse liikus info veitsis asuva punase agentuuri kaudu.
Kes võis olla Werther? Kilzer vaeb läbi kõik variandid ja jääb pidama just Bormannil.
Novembris 1942 langes Pariisis sakslastele kätte Leopold Trepper, Suur Pealik, tähtsaim tegelane punases põrandaaluses, «hiilgavaim, nupukaim ja osavaim spioon, keda maailm iial näinud».
Trepperi abil pandi Moskvaga käima nn raadiomäng. Saksa poole tegevust koordineerisid Bormann ja salapolitsei Gestapo juht Heinrich Müller. Bormann varustas Müllerit olulise ja tõese infoga Saksa seisundi ning sihtide kohta. Müller andis teabe edasi Trep-perile, kes Gestapo kontrolli all saatis info Moskvasse.
Sakslaste esmaseks ülesandeks olevat olnud võita Moskva usaldus raadiosaatja vastu, et seejärel asuda põhilise kallale: teha Stalinile ettepanek läbirääkimisteks. Suur grupp kõrgeid sõjaväelasi olevat tahtnud arutada vaherahu tingimusi NLiga. Kavalat raadiomängu läks aga vaja seetõttu, et Nõukogude emissaridega ei õnnestunud kuidagi kohtuda mõne neutraalse riigi pinnal.
Läbirääkimiste sügavam mõte seisnes mõistagi soovis hoida kokku kahe süsteemi jõudusid ja säästa Saksamaad katastroofist.
Kuivõrd Bormannil raadiosaatjat polnud, pidi ka veitsi saadetav info liikuma Mülleri kaudu. Raske uskuda, aga nii see on: Kilzeri veendumust mööda oli ka kurikuulsa Saksa salapolitsei juht, verine Ges-tapo-Müller Stalini agent.
Kilzeri teos tekitab ohtralt küsimusi ja kõhklusi, kõige enam aga hämmingut.
Tõeliste imede hulka kuulub kõigepealt see, et praktiliselt piiramatus mahus ülisalajast strateegilist ja operatiiv-taktikalist infot suutis sellise kiirusega koguda ning edasi anda üksainus inimene. Seejuures isik, kelle ainsaks ametiks olid õukonnaintriigid.
Salajast teavet pidi tähelepanu tõmbamata koguma mees, kellel sõjaliste operatsioonidega polnud pisematki kokkupuudet ja keda armee juhtkond vältis kui pidalitõbist.
Lootusetult segaseks jäävad ka Bormanni taotlused. Algul nägime, et Bormanni eesmärgiks oli hävitada Saksamaa või vähemasti aidata sellele kaasa.
Hiljem selgus, et Wertheri sihiks oli hoopis vaherahu NLiga. Ühel juhul lõpp, teisel lunastus.
Edasi. Kui Bormann tahtis raadio teel alustada otseläbirääkimisi venelastega, siis milleks oli talle ja Müllerile vaja üliriskantset raadiomängu? Ei maksa unustada, et Mülleri ülemustel oli veider kalduvus hoida end kursis isegi alluvate eraelu ja unenägudega.
Lisaks sellele, miks pidi Bormann otsima venelastega kontakti raadiomängu kaudu, kui venelased otsisid ise kontakti sakslastega? Raske ette kujutada, et Bormann, kes oli kõigest teadlik, ei teadnud sellist pisiasja.
Surm pälvib ikka vähem tähelepanu kui jäljetu kadumine.
Bormanni legend
Bormanni legend sai alguse tema salapärasest haihtumisest sõja viimastel päevadel. Olnuks loogiline, et Kilzer toetab versiooni, mille järgi Bormann elas õdusat elu Nõukogude Liidus.
Ootamatu visadusega toetab autor siiski seisukohta, mis asetab tema hinnangul geniaalse luuraja surma 2. mai varahommikusse 1945 Weiden-bammeri silla juures. Huvitav, kes või mis takistas superagenti punkris rahulikult venelasi ootamast?
Lõpetuseks söandan uskuda, et kui Kilzeri tegelikuks taotluseks oli tõestada, et Werther-Bormann ei olnud Stalini agent ega reetnud Hitlerit, siis selle ülesande on ta jõudumööda lahendanud. Ja see vääriks veel üht Pulitzeri.