Tartu Ülikooli lektor Jean-Pascal Ollivry on mees, kes on hariduselt matemaatik, kuid kelle huvi Eesti ja eesti keele vastu tõukas teda kirjandusega tegelema. 3. oktoobril andis Pariisi kirjastus Alvik välja Ollivry tõlkes Karl Ristikivi ajaloolise sarja esimese romaani «Põlev lipp». Usun, et kirjanik ise võinuks tõlke ilmumise puhul väga õnnelik olla.
Tartu tudengid tunnevad teid kui prantsuse keele lektorit, ometi olete hariduselt hoopis matemaatik. Millest selline erialavahetus?
Õppisin matemaatikat ja viisteist aastat pärast doktoritöö kaitsmist tegin teadustööd. Kuid üheksakümnendate algul sain tuttavaks mõne Pariisi sattunud eestlasega, kelle huviala oli hoopis muusika. Saime sõpradeks ja tulemuseks oli käik Eestisse 1993. aastal.
Huvi oli suur ja hakkasin Idakeelte instituudis eesti keelt õppima.
Kolm aastat hiljem hakkas matemaatika mulle liiga keeruliseks muutuma, tahtsin tegelda millegi muuga. Hakkasin huvi tundma eesti kirjanduse vastu. Hiljem sain tulla Eestisse tööle, esialgu kaheks, siis kokku neljaks aastaks, ja olen sellega väga rahul.
Kuidas tutvusite Ristikivi teostega?
Kokkupuude Ristikivi loominguga toimus tegelikult päris vara. 1994. aastal oli mul baritonlauljana üks kontserdikava koos erinevate Euroopa maade heliloojatega, aga mul ei olnud kavas midagi eestlastelt.
Küsisin hea sõbra Helena Tulve käest, kas ta võiks midagi kirjutada minu jaoks. Ta mõtles natuke ja valis kolm esimest luuletust Ristikivi «Sõnajalgade» tsüklist. Esitasin neid mitu korda Prantsusmaal.
Ja siis sattusin lugema kellegi Janika Kronbergi artiklit eurooplasest, keda Euroopa ei tunne see on tõsi mis tõsi! , ja tahtsin teada, mis mees see Ristikivi on. Eestisse tulles hakkasin ostma Ristikivi raamatuid. Esimene ost oli «Hingede öö», selle sain Kuressaarest, ja see maksis 1 kroon ja 20 senti.
Kuidas algas Ristikivi tõlkimine? Kas enne oli tõlge?
See on pikk lugu. Hakkasin raamatut tõlkima juba ammu ja pakkusin seda kirjastajale, kes tundus olevat huvitatud. Siis ta enam ei vastanud. Antoine Chalvin kohtus paar aastat tagasi kirjastusega Alvik, kus oli just ilmunud üks raamat Baltimaadest.
Kirjastus, kus oli avaldatud peamiselt ajalookirjandust, tahtis avaldada ka midagi muud, ja kuna neil oli äsja ilmunud raamat Baltimaadest, siis oli just õige aeg. Võtsin uuesti oma vana, poolelijäänud tõlke välja ja jätkasin.
Mida on Ristikivil oma «Põleva lipuga» öelda prantsuse lugejale? Midagi uut peab ju olema, kui kirjastus selle välja andis?
Midagi uut peab ju olema, inimene räägib asjadest, mida me küll teame, aga hoopis teise häälega. Uus on see, et selles raamatus on prantslased pahad. Anjou hertsogit austatakse Pariisis ühe tänavaga, aga keegi ei tea, kes ta oli või mis ta tegelikult tegi.
Praegu ei kirjutaks keegi nii ka näiteks Saksamaal või mujal. See on üks asi.
Lugejaskonnale võib aga huvi pakkuda eesti kirjandus ise, mida on prantsuse keeles vähe. See, mis prantsuse lugeja arvab Ristikivist pärast «Põleva lipu» lugemist, selgub hiljem. Prantsuse lugeja on lugenud Krossi «Keisri hullu», teiste tõlgete kõrval on see raamat, millel on laiem lugejaskond.
Kui kirjastuse töötajad lugesid «Põleva lipu» tõlke käsikirja, siis olid nad väga rõõmsad, et said eesti kirjandust tundma. Aga see ei tähenda suurt midagi. Ma ei tea, missugune on nüüd nende kujutluspilt eesti kirjandusest, ja selle raamatu mõju on vara hinnata.
Prantslased muidugi teavad, et eestlased on eurooplased ja Eesti kuulub Euroopa Liitu. Aga kui ma helistasin eelmisel nädalal emale ja ütlesin, et on ilmunud raamat, mille ma tõlkisin, siis läks ta poodi ja lõpuks leidis selle raamatu vene kirjanduse osakonnast.
Miks te valisite just selle raamatu, kas selleks, et alustada algusest ja minna lõpuni?
Mingil määral küll. Ristikivi raamat oli esimene teos, mida ma eesti keeles lugesin. Tegelikult teine, esimene oli «Naksitrallid». Teine aga Ristikivi «Mõrsjalinik».
Ristikivi puhul tekkis autoriga kohe eriline side. Lugesin läbi mitu romaani ja pilt tervikuna meeldis mulle. Kuidas kõik tema romaanid omavahel seotud on!
Oleks tore tõlkida kõik Ristikivi romaanid prantsuse keelde. Muidugi ma tean, et kõiki ei jõua. Üks mu sõber tõlkis «Mõrsjaliniku» prantsuse keelde.
Kindlasti tahaksin lõpuni tõlkida esimese triloogia, minu meelest on kõige huvitavam «Viimne linn». Aga mu lemmik on «Lohe hambad». Kui kirjastus on nõus avaldama, siis jätkan.
Mida veel tahaksite eesti kirjandusest tõlkida?
Kõigepealt lisaksin, et paari kuu eest sain ma lugeda raamatut, mida Ristikivi päris kindlasti ei olnud lugenud. See on väga naljakas raamat ja jutustab sellest, kuidas Konradin ei saanud surra, nagu tavaliselt on kirjutatud, sest samal päeval tulid Napolisse tulnukad. Ma ei mäleta täpselt, mis seal juhtus ja ma ei hakka seda jutustama, aga selline raamat ilmus umbes 15 aastat tagasi Ameerikas.
Eesti kirjandusest olen tõlkinud veel näidendeid Jaan Tätte «Sild» ja Madis Kõivu-Hando Runneli «Küüni täitmine». Neid ei ole lavastatud, aga tekstid on lavastajate jaoks kättesaadavad. Teatriteemaga on ka seotud Andrus Kivirähki romaan «Liblikas», millele ma otsin kirjastust.