Umberto Eco intellektuaalne vandenõu

Umberto Eco on mees, kes on edukas kõiges, millega tegeleb: nii medievistikas, semiootikas kui ilukirjanduses. Foto: SCANPIX

Umberto Eco on intellektuaalide esiviisikust, mille poliitajalehtede Prospect ja FP Global lugejad koostasid, Eestis kindlasti tuntuim.

Ta ilukirjanduslik looming on eesti lugejale tuttav (romaa-nidest on tõlkimata vaid «Foucault’ pendel» ja «Kuninganna Loana müstiline leek»), teatud ettekujutus on ka Eco esseistikast. Ecol on kauaaegsed sidemed Tartu semiootika koolkonnaga, ta on Tartu Ülikooli audoktor.

Umberto Eco on mitmekülgne isiksus. Ta on olnud katoliiklik aktivist (kuni sai aru, et Jumal ei usu enam temasse), ajakirjanik, keskaja kultuuri uurija, semiootik, keele- ja kirjandusteadlane, poliitiline publitsist ning kirjanik. Ja kõikides valdkondades saavutas ta märkimisväärseid tulemusi.

Näiteks ta varajased tööd keskaja esteetikast on praegugi ühed tsiteerituimad. Tundub, et vähemalt intellektuaalses sfääris jäävad ebaõnnestumised Ecole tundmatuks.

Duce silmad

Siinkohal on võrdlus Chomskyga vältimatu. Ka Chomsky ei piirdu vaid ühe alaga. Ometi on ta Ecoga võrreldes palju kontsentreeritum ja sihikindlam. Tegelikult huvitavad teda vaid kaks sfääri – keel ja Lääne kriitika. Lugejal on alati täielik selgus, mis asja Chomsky antud juhul ajab; ta vaated võivad muutuda, kuid mitte veendumus oma õiguses ning seda väljendav kirg.

Teisiti on Ecoga, kellele on probleemi lahkamine isegi olulisem kui õige lahenduse pakkumine. Erinevalt Chomskyst tunnetab ta, et mõnel juhul ainuõiget lahendust polegi. Ka Eco poliitilised vaated on mõõdukamad: Chomsky kuulub radikaalsesse liikumisse Elav Marksism, Eco on aga sotsiaaldemokraat (erinevalt sotsialistidest on Itaalia sotsiaaldemokraadid tsentristlik erakond).

Võrreldes Chomsky monumentaalse kujuga on Eco figuur palju tagasihoidlikum, kuid samas ka mitmekülgsem. Siiski on Chomsky suur keeleteadlane ning kuni eksisteerib keeleteadus, ei unune ka tema nimi. Termin «chomskylik revolutsioon» ei piirdu lingvistikaga, ta puudutab kogu humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonda kuni teoloogiani (viimane on eriti pikantne, kuna Chomsky ise on sõjakas ateist).

Seevastu ecolikust revolutsioonist ei ole kuulda olnud, ta pole loonud koolkonda ei medievistina ega semiootikuna. Küll aga on Ecol kui kirjanikul palju järgijaid. Nüüd aga paar sõna algusest.

Nii mõneski kohas kirjeldab Eco oma sünnihetke. Kui Eco sündis, olevat teda vastu võtnud arst teatanud: «Tal on Duce silmad.» «Minu vanemad polnud fašistid, samuti polnud nad antifašistid... Aga kui ema ja isa kuulsid, et nende sünnitisel on Duce silmad, rõõmustasid nad selle üle kindlasti.» («Duce silmad», El País, 24.01.2004)

Noorepõlve trauma

Eco lapsepõlv möödus kodanlikus miljöös fašistliku režiimi tingimustes. Siiski ei õnnestunud tal jääda apoliitiliseks. Sõja lõpuks oli ta juba kindlalt antifašistlikult meelestatud.

Trauma jättis noorukile fašistide ja partisanide lahing, mida ta jälgis segaste tunnetega. Ta oli hirmunud, samas oli ta nähtust erutatud; ta tahtnuks lahingus osaleda, kuid ei julgenud (seda stseeni meenutab ta korduvalt; kunstilise kirjelduse leiame «Foucault’ pendlis»).

Võib-olla on Eco pidev huvi fašismi vastu, selle süvamehhanismide väljaselgitamine ka omamoodi katse klaarida lapsepõlvekogemust.

Essees «Igavene fašism» püüab Eco näidata, et kõik fašismitunnustega süsteemid on tuletatud üsna lihtsate elementide kombineerimisel. On olemas mingi keel, mis koosneb kindlast märkide kogumist ja grammatikareeglitest. Seda märgisüsteemi nimetab Eco protofašismiks (Urfaschismus); reaalsed «fašismid» on ütlused selles keeles.

Noor Eco tudeeris hoolikalt keskaegset teoloogiat ja filosoofiat ning temast sai üks parimaid asjatundjaid selles valdkonnas. Tegeledes keskaja tekstidega, märkas ta, et need ei erine nüüdisaegsetest üksnes oma sisu poolest; erinevus on palju sügavam ja puudutab sisu moodustamise süvamehhanisme.

Siit tekib huvi strukturaallingvistika ja semiootika vastu. 1960-ndate keskel, mil Eco hakkas tegelema semiootikaga, oli kujunenud kolm tähtsamat keskust. Neist esimene, ameerika semiootika, on seotud Charles Sanders Peirce’i pärandiga. Teine on prantsuse semiootika, mis arendas Ferdinand de Saussure’i ideid. Kolmas keskus oli Tartu-Moskva semiootikakool, mis lähtus nii Saussure’ist kui vene formalismi ideedest.

Uue suuna looja

Eco ei liitu ühegi nimetatud suunaga ja loob oma semiootilise süsteemi. Tema esimene tähtis semiootikaalane teos on «Puuduv struktuur» (1968).

Hiljem töötab ta selle põhjalikult ümber ning «Semiootikateooria» (1976) on sisult teine raamat. Peirce lähtub üksikmärgist, prantsuse ja Tartu semiootika märgisüsteemist; Eco püüab üles ehitada semiootilist teooriat kommunikatsiooni alusel.

Ehkki seda katset ei saa pidada õnnestunuks, sisaldab Eco raamat palju teraseid lahendusi, mis säilitavad oma aktuaalsuse siiamaani.

Eriti edukaks osutus Eco kirjanikuna. Võiks isegi öelda, et ta lõi kirjanduses uue suuna, ehkki seda suunda pole just kerge iseloomustada, kuna kõik Eco romaanid kuuluvad eri žanritesse.

«Roosi nimi» on intellektuaalne kriminull, «Foucault’ pendel» aga vandenõuteoreetiline põnevik, «Eelpäeva saare» žanri on üldse väga raske määratleda. Kui «Roosi nime» võiks käsitada Conan Doyle’i parodeeriva edasiarendusena, siis «Eelpäeva saares» võib täheldada midagi Jules Verne’i laadset. «Baudolino» seevastu lõhub igasuguseid konventsioone, olles kummaline segu entsüklopeediast ja 1001 öö vaimus muinasjutust.

Hea perenaise majapidamises ei lähe miski raisku. Igas Eco romaanis on selgelt tunda medievisti ja semiootiku kätt.

Näiteks «Eelpäeva saart», mis on võib-olla Eco kunstiliselt täiuslikem teos, võib käsitleda kui katset illustreerida «Puuduvat struktuuri». Saar, kus ei saabu täna, puuduv tegelane, kes mõjutab kogu sündmustikku, kõik see viib lõpuks Saussure’i null-märgini: märgini, mis füüsiliselt puudub, avaldub aga teiste märkide mõjutamises.

Erinevalt enamikust intellektuaalidest pole Eco ühegi idee fanaatik, samuti erineb ta neist oma maheda stiili ja huumori poolest. Nagu enamikule lääne intellektuaalidele, ei meeldi Ecole Bush, kuid ka Bushisse suhtub ta pigem huumori kui vihaga.

Samuti vastandub Eco Iraagi sõjale ja selle taga olevale kontseptsioonile, mida ta nimetab «pühaks sõjaks». Kuid Eco lugeja teab, et tal on ka teine «pühale sõjale» pühendatud essee, kus ta käsitleb Maci ja PC vahelist võitlust.

Samal teemal 28.10 ja 22.10 Postimehes. Maailma mõjukamate intellektuaalide esiviisikut tutvustav sari jätkub.

TOP 5: 2. koht Umberto Eco

• Sündis 5.01.1932 Alessandrias

• Tähtsamad publikatsioonid: «Püha Toomase esteetika probleeme» (1956), «Keskaegse esteetika areng» (1959), «Avatud teos» (1962), «Joyce’i poeetika» (1966), «Puuduv struktuur» (1968), «Semiootikateooria» (1976), «Reis hüperreaalsusesse» (1977)

• Romaanid: «Roosi nimi» (1980), «Foucault’ pendel» (1988), «Eelpäeva saar» (1994), «Baudolino» (2000), «Kuninganna Loana müstiline leek» (2004)