Tartus Toomemäel kõndides olen näinud nooremat rahvast mõnesuguse ebalusega peatumas läinud aastal taastatud Villem Reimani ausamba ees.
Villem Reiman oli suurmees, keda ühtaegu austati ja kardeti
/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
4. november 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui läheduses seisev Kristjan Jaak Peterson on üldiselt (veel?!) teada ja tuntud nimi, siis tema käsikirjad unustusest päästnud Reimani kohta ollakse heal juhul kuulnud, et «eks ta üks kirikuõpetaja oli».
Kirjanduslugudes kinnistunud epiteedid Reimani pastorlikust rangusest ja jäigast konservatiivsusest on kaua takistanud tema elu ja saavutuste objektiivset hindamist.
Mart Laari mitmed kirjutised on aidanud seda unustuseudu hajutada, ent mitte päriselt ära puhuda.
Nii on August Palmi 1937. aastal «Suurmeeste elulugude» sarjas ilmutatud asjalikus ja selges laadis lühibiograafia taasavaldamine igati vajalik ettevõtmine, mis aitab tänapäev lugejal sajanditaguseid võitlusi ja väitlusi uue huvi ja kaasaelamisega jälgida.
Pealegi moodustab August Palmi kirjutatu vaid veidi üle poole uuest väljaandest, järgneb esmatrükina tubli kimbuke sisukat, sageli elavas stiilis kirjapandud memuaarset materjali, mis aitab Reimani vaimset isikut ka mõnegi ootamatu nurga alt taaselustada.
Tuline natuur
Reiman oli mitmeti Jaan Tõnissoniga sarnanev natuur, ühtaegu austatud ja kardetud. «Tema kui tugeva ja teravajoonelise isiksuse ja tulise iseloomu suhtes võis kihelkonna rahvas jaguneda ainult kas innukaiks pooldajaiks või vihaseiks vastaseiks» (lk 121).
Tahtejõuline ja maksimalistlik karakter muutis tema elutee küll üpris okkaliseks, ent võimaldas samas ka ainulaadset keskendumist oma eesmärkidele.
Eriti Postimehe tõusu meie kultuurielu keskmesse ja Eesti Kirjanduse Seltsi asutamist oleks raske ette kujutada ilma Reimani sihikindla energiata.
Ja muide, meie praegused mõnuainete vastu võitlejad võiksid tunda tõsist huvi Reimani karskustöö vastu, mis ei piirdunud õõnsate üleskutsetega, vaid suutis tõepoolest kallutada tervet kihelkonda joomisega mõõtu pidama.
Kurb on küll see, et nagu nenditakse biograafilise raamatu saatesõnas, pole leidunud (ega ka silmapiiril) uue, tänapäevase eluloo kirjutajat.
Meenutagem, et juba 15 aasta eest pakkusid Mart Laar ja Jaan Tõnissoni fond 3000 Kanada dollarit isikule, kes kirjutab Reimanist «monograafilise ülevaate» (Noorte Hääl 23. jaanuar 1990).
Gustav Suitsu kool
Muidugi vajaks säärase ülevaate kirjutamine mõningaid spetsiifilisi oskusi (hea saksa keele valdamine ja teoloogia tundmine), küll aga pole kahtlust, et Villem Reimani karismaatiline isiksus peaks kirjutajale küllaga innustavaid impulsse andma.
Sellega pole üldsegi tahetud August Palmi biograafiat vananenuks tunnistada.
Ositi ümmargune, mõnestki teravast nurgast üle libisev ja dramaatilisi heitlusi pisut põgusalt refereeriv, esindab Palmi käsitlus siiski hästi Gustav Suitsu paremate õpilaste uurimuslikku taset.
Palmi poolt tehtuta oleks üks meie kultuuriloo olulisi peatükke märksa hämaram. Lootkem, et see peatükk leiab uute uurijate poolt veelgi põhjalikumat valgustamist.
Raamat
August Palm
«Villem Reiman»
Ilmamaa 2004