Kõva kunstilaks tsirkusest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olin septembris kutsutud esinema Riiga, teatrifestivalile HOMO NOVUS ennast juba pisut tüütama hakkava loeng-per­for­mance’iga «Be drunk, be very very drunk» ega osanud aimatagi, mis need teised etendused selle festivali raames olla võiksid.

Nii võtsin plaani ära vaadata kõik, mis esitati. Absoluutselt kõige kõvema laksu sain aga täiesti ootamatust kohast, pauk tuli luua­varrest, kust minusugune võhik ei osanuks küll mingit tulevärki oodata – nimelt tsirkuseetendusest.

Riiga olid esinema kutsutud Johann Le Guillerm ja Cirque Ici etendusega «Sec­ret». Olin küll midagi hämarat kuulnud «uuest tsirkusest» ja Baltoscandalil mõned aastad tagasi näinud Circus Cirköri etendusi, aga midagi sellist ei oleks osanud küll oodata.

Guillerm on artist, kes töötab kuskil ekstreemspordi, performance’i-kuns­ti ja tsirkuse vahepeal, ning kõik ta trikid olid nagu strukturaalse modernismi õpikust ja sooritatud täiesti segase perfor­mance’i-kunstniku põhjalikkusega.

Kõik numbrid olid füüsiliselt kurnavad ja tehniliselt keerukad. Kogu etendus kestis pisut üle kahe tunni, numbrid olid üsna pikad, kuid hoolimata sellest vaatas publik kogu värki ammuli sui.

Isegi kui mees lihtsalt viisteist minutit laval seisis ja puhkas, sest jõuvarud olid täiesti otsas.

Kunstiteadlasena häm­mastas mind kõi­ge enam number, kus ta ehitas lihtsatest hööveldatud laudadest ligi kahe ja poole meetrise strukturaalse skulptuuri nii, et kordagi selle otsast maha ei tulnud ja kogu kupatust hoidis koos üksainus köis ilma ühegi sõlmeta.

Mõtlesin veel, et kurat, ükski muuseum ei peaks sellist teost häbenema ja et kunstimuuseum võiks talt selle ära osta. Nii palju siis tsirkusest ja kunstist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles