Loodus tuleb kultuuritüdimuse järel

«Kinnisvaraekspert astub viimast korda samasse jõkke.»

FOTO: Peeter Laurits

Praegu Ühispanga galeriis rippuv Peeter Lauritsa ja Katzi ühisnäitus «Voolav labürint» kirjeldab üht pikaajalist projekti.

Septembris ja oktoobris töötasid mõlemad Võrumaal Kütioru Avatud Ateljees, kus Laurits elab juba aastaid, korraldades seal maakunsti festivale, võõrustades muusikuid, lavastajaid ja kunstnikke jne.

Seekord jälgisid Lauritsa ja Katzi õhtust tööprotsessi arvuti taga aga veebikaamerad, mis tegid nii otseülekande kui edastasid varem lindistatud materjali Hollandisse Gröningeni kesklinna Vroom & Dreesmanni kaubamaja seinale.

Kuuldavasti tekkis sealsetesse korteritesse spontaanselt ka mõni avatud paik, kus gröninglased käisid õhtuti «Voolava labürindi» teket vaatamas.

Sellel näitusel on arvutites valminud tööd esmakordselt traditsioonilisse galeriiformaati tõlgitud.

Lauritsa ja Katzi näitus meenutab esmapilgul klassikalist loodusfoto väljapanekut, kus on rõhutatult välja toodud klassikalised looduse estetiseerimise mudelid.

Kadreering otse päikesesse, kontrastide tugev väljajoonistamine, ruumi organiseerimine kohati isegi klassikalisi maalireegleid kopeerivana ei kõnele meile ainult loodusest, vaid ka viisidest, kuidas loodust on harjutud kunstivallas käsitlema.

Ometi ei ole see kaugeltki ammendav käsitlus, võib isegi arvata, et see on vale. Süvenedes märkab peagi, et siin-seal on erinevad kaadrid nihkesse pandud, nad katavad üksteist, sõidavad üksteisele sisse jne. Kui Laurits ja Katz siin räägiksid, oleksid nad kokutajad: mingisse hetke jõudnuna kordavad nad selle üle või vastupidi, jätavad ebaolulised häälikud välja.

Aeg-ajalt nad ka lisavad, põõsa all võib märgata mõnd labürindi fragmenti, siis hoopis kolpa või kukalt, mis on sulandatud looduse loomuliku osana üldisesse raami. Säärasel moel tekivad mitmekesised tähendused.

Näib, et Peeter Laurits kasutab loodusfotot siin hoopis dokumentaalfoto ühe eriliigina. Lisades töödele iroonilisi pealkirju, mis viitavad looduse anastamisele kinnisvaraäri poolt, on tema lennukaar siiski veel laiem.

Täpsemalt: näib, et loodus on Lauritsa jaoks kultuuritüdimuse järel uus võimalus. Labürindi kujund, millega Laurits on juba umbes aasta intensiivselt tegelenud, sümboliseerib tema jaoks isiklikku ja universaalset kosmost. Miskit, kus asjad sulavad ühte ja vale jäetakse ekslema.

Kuigi autorid keelduvad üksikute tööde puhul autoripositsiooni reetmast, võib ometi öelda, et Katzi teosed äratavad tähelepanu. Tema puhul ei oska ma kirjeldada varasemat loomingulist sleppi, mis aitaks ehk nimetada ta taotlusi, kuid on silmatorkavalt sümpaatne, kuidas ta noore autorina ei lobise ega paisu üle, vaid on mõõdetud, täpne, jõuline ja elegantne.

Paratamatult meenub Hasso Krulli eepos «Meeter ja Demeeter», kus vastandite ümberpööramine on asendatud vastandite kaotamisega.

Võib-olla on paradiis tõesti labürindi kujuline.

Näitus

«Voolav labürint»

Peeter Laurits ja Katz

Ühispanga galeriis

Avatud 15. detsembrini

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles