Kõik uusehitised Supilinna ei rikasta, vaid lausa rikuvad

Heiki Valgule teevad muret Supilinna rajatavad uusehitised, mille projekteerimisel ei ole arvestatud linnaosa ainulaadse miljööga.

Supilinna vabad krundid ja kesklinna lähedus on käivitanud hoogsa kinnisvaraäri ning ehitamise. Samas ei oska arhitektid pahatihti näha ja väärtustada vana ning ajaloolisse keskkonda projekteeritakse miljööd mittearvestavaid lahendusi.

Supilinn on ajalooline puuasum, millest suurem osa sai Tartu uues üldplaneeringus miljööväärtusliku ala staatuse. Säilinud ajalooline õhustik on teinud linnaosa alternatiivselt ja keskkonnasäästlikult mõtlevate tartlaste seas väga hinnatud elamispiirkonnaks. Supilinlased on huvitatud oma linnaosa ilme ja õhustiku säilitamisest.

Supilinna Seltsi 2004. aastal korraldatud 307 vastusega küsitluses linnaosa tuleviku kohta (vt www.supilinn.ee) arvas 51% vastanuist, et nüüdisaegseid uushooneid pole Supilinna vaja, 46% pidas mõeldavaks üksikuid, kuid need ei tohiks muuta üldpilti.

Samas pooldab kindel enamus traditsioonilisi lahendusi: kõrgust mitte üle 2,5 korruse (87%), viilkatuseid (85%), puust aknad ja uksi (80%), laia rõhtsat laudvoodrit (77%), puitkonstruktsiooni (75%), valtsplekk- või kivikatust (68%), ruutudega aknaid (64%), tänava poole avanevat ust (59%). Uushooned ei tohiks olla naabermajadest kõrgemad (85%) ega suuremad (66%), vähemalt pool krunti peaks olema haljastatud (85%).

Probleemsed uushooned

Tegelikkus ei vasta aga kaugeltki ootustele. Mullu kerkisid Tähtvere 3b õunaaia asemele majad, mis sobinuks hästi küll mõnda uusasumisse, kuid jäävad Supilinnale mitteomaste akende, klaasist rõduuste ja ripprõdudega võõrkehaks. Rohelusele pole krundil ruumi jäetud ning üks hoone hõivab osa varasemast kõnniteest.

Välisust imiteeriv süvend sama maja tänavaseinas on märk supilinlaste poolt projektile esitatud nõuete hiilivast eiramisest. Ümbritsevat miljööd ignoreerib ja haavab ka Tähtvere 48 krundil valmiv nelja korrusega tornlinnuse laadne eramu.

Tegemist näib olevat üldisema protsessi algusega, sest lisandunud on uus valupunkt – Herne 42. Selle üldises välisilmes on probleemsed modernsed rõdud ja ruutudeks liigendamata, suuri klaaspindu moodustavad aknad. Jääb mõistetamatuks niisuguse projekti koostamine ja kinnitamine, sest Supilinna miljööväärtusliku ala staatus oli selge juba kevadel.

Supilinna Selts on pidanud läbirääkimisi nii arendaja kui ka linnavalitsusega, et saavutada hoonele paremini keskkonda sulanduv kujundus. Osapooled on näidanud üles mõistmist ja valmidust olukorrale lahendus leida.

Arhitektid, ametnikud

Supilinna miljööväärtused eeldavad siiski juba projekteerimistingimuste esitamisel märksa nõudlikumat suhtumist uusehitiste välisilmesse ja kruntide täisehitatusesse. Paraku väärtustatakse keskkonnatervikust kõrgemalt kontekstiga mittearvestavaid arhitektiideid ja kinnisvaraäri tulusoove – kasumit toodab ju maja ruutmeeter, mitte aed või muru.

Hiljutisel kohtumisel Supilinna Seltsi esindajatega kõlasid linnavalitsuses mõtteavaldused, et supilinlased pooldavad vanaemadeaegseid hooneid oma puudulike teadmiste tõttu ega suuda hoomata nüüdisarhitektuuri kunstilist jm väärtust.

Samas ei vasta miljööhoolimatu arendus linnaosa elanike enamuse huvidele. Hoiak «me teame, mis teile hea on» ei kuulu juba ammu euroopalikku kodanikuühiskonda. Meil seostub see pigem ühe teise, möödunud ajastuga.

Supilinna Selts mõistab mõõduka uushoonestuse möödapääsmatust, kuid ei saa paratamatuks pidada uute majade keskkonda sobimatut välisilmet: see ei loo lisaväärtust ei kinnisvarafirmadele, vanadele ega uutele elanikele. Arhitekti omapärase individuaalloomingu püüdlused ei tohi kahjustada piirkonna miljööd.

Sisuliselt näitavad keskkonda mittearvestavad uusehitised linnaametnike vähest nõudlikkust ja kergekäelisi järeleandmisi arhitektidele, kes suhtuvad pealiskaudselt oma loomingu paiknemiskohta või ei teadvusta miljööd väärtusena.

Tegemist pole ainult Supilinna, vaid ka Karlova jt linnaosade murega. Märgiks üldisest ükskõiksusest on mitmete Tartu südalinna uushoonete, eriti aga värske kastkaubamaja välimus.

Supilinna Selts leiab, et tervikliku arhitektuuripildiga vanades asumites peaks lisaks detailplaneeringutele juba enne projekteerimist üldise heakskiidu saama ka uute majade välisilme eskiisid. Seejuures ei saa mõistagi tegemist olla praktikaga, et vastuväiteid ei võeta arvesse, kuid tulemust serveeritakse ühiskondliku kokkuleppena – lahendus peab rahuldama kõiki osapooli.

Sõnaõigust ka teistele

Kindlasti on pädeva ja miljöötundliku projekteerimise korral võimalik ka Supilinna ehitada vanadega sobivaid ja miljöösse hästi sulanduvaid uushooneid. Headeks näideteks on Kroonuaia 66a ja Herne 54a.

Kiiresti tuleks teoks teha nii linnavalitsuses kui ka Supilinna Seltsis tekkinud mõte korraldada Supilinna maja konkurss, kusjuures nõuded uusehitistele määratleksid linn ja selts koos.

Konkursi tulemusena võiks valmida rida miljöösobilikke tüüpprojekte, mille seast saaks tellija valida oma kinnistule sobiva lahenduse. Kuigi need projektid määraksid hoonete põhimahu ja arhitektuuri, võiks iga maja omapära väljenduda erinevates, kuid linnaosale omastes ärklites, varikatustes, piirdelaudades ja muudes detailides.

Otsused, mis puudutavad linnaruumi, ei ole ainult arhitekti, tellija ja ametnike asi. Uusehitisi puudutavatesse otsustustesse tuleks kaasata ka piirkonna elanikud ning ükski projekt ei tohiks käivituda kõigi osapoolte nõusolekuta. Osalusdemokraatia süvendamine ning linlaste arvamuse selgitamine ja rakendamine linnaelu korraldamisel on ka uuendatud koalitsioonilepingusse kirjutatud eesmärgid.

Supilinna Seltsi arvates ei saa miljööväärtuslik piirkond olla arhitektide kontrollimatu mängumaa – selleks leiab rohkelt ruumi mujalt. Kui projekteerimisel ei arvestata olemasoleva õhustikuga, on tegemist parasiitarhitektuuriga, mis elab ümbruse arvel, miljööd kahjustades ja seda tasapisi hävitades.

Et kinnisvara hinna määrab eeskätt asukoht, vähendab võõrkehadega moonutatud keskkond ka ümbritsevate hoonete rahalist väärtust. Põhjamaades on vähesed säilinud vanad puuasumid kõige hinnatumad elamispiirkonnad. Kahjuks pole veel kätte jõudnud aeg, kus me suudaksime näha väärtusi Euroopa tasemel ja hoiduda mujal tehtud vigadest.