Kui heaoluühiskonnal hakkab halb

Pariisi ümbruses ja teistes linnades nädalaid kestnud noortemässud on endiselt keskmisele prantslasele kauged. Foto: Reuters

Tõnu Õnnepalu arvates ei järgne Prantsusmaa autosüütamistele poliitilisi muutusi nii kaua, kuni eitatakse, et ühiskonnas on midagi tõeliselt valesti.

Öelda «Pariis põleb», nagu esmaspäevases Postimehes, on Prantsuse-sündmuste suur ajakirjanduslik dramatiseering. Teatavasti pole rüüstamised ja põletamised päris Pariisi õieti jõudnudki. Kõik need Aulnay’d (olgu sur- või sous-Bois), kus autosid enamjaolt süüdatakse, on omaette linnad Pariisi ümbruses. Soome saatkond Prantsusmaal on muidugi väga põhjamaiselt hoolitsev, kui soovitab oma turistidel neisse mitte minna. Sest mine tea, mõni uudishimulik äkki lähekski.

Normaalselt ei sattu neisse eeslinnadesse vist küll aastate jooksul mitte ühtegi soome ega õieti muugi maa turisti. Veel enam, võib elada Pariisis terve pika elu ilma neisse Lasnamäe-taolistesse Vitry’desse ja Raincy’desse jalgagi tõstmata. Pole asja.

Võib-olla sellepärast suhtuvadki prantslased neisse rahutustesse isegi stoilisemalt (vähemalt eemalt tundub nii) kui välismaa meedia. Eks neid autosid ole ennegi põletatud. Põletavad natuke, siis jätavad järele. Ja mis peamine, see toimub «seal».

Ühele keskmisele prantsuse kodanlasele on need «tundlikud» eeslinnad vaata et rohkem «seal» kui mõni Alger või Djibouti, kus ta vähemalt turistina või suvitajana käinud on.

Kummalist vaatemänguõhustikku kirjeldatakse isegi sündmuspaikadest enestest, kus korrusmajade elanikud õhtuti rõdudelt ja akendelt autode põlemist, pättide põgenemist, politsei ja telekaamerate saabumist pealt vaatavad. Viimaks ometi toimub otse nende silma all midagi, mis väärib televisiooni! Viimaks ometi on nemadki ja nende vilets elu telekõlblikud! Nemadki on saanud reaalseks (sest televisioon, nagu me teame, on reaalsuse ülim mõõdupuu).

Mis ei vähenda muidugi nende vaeste inimeste ahastust, kelle pisike pruugitult ostetud Peugeot tuleroaks on saanud. Kuid teiste jaoks näib see olevat pisut nagu võõras mure. Tuleb ka silmas pidada, et auto ei ole Prantsusmaal nii suur rahvuslik pühadus kui Eestis.

Võib küll olla, et tegelikkust moonutav on nii välismeedia natuke rõve horror’i-maius kui prantslaste endi isegi kummaline distantseeritus. Sest välismail nauditakse seda Prantsuse kaost kui mitte just kahjurõõmuga, siis vähemalt rõõmuga selle üle, et «meil siin» on nii rahulik. Prantsusmaal endal aga ei taheta viimase minutini tunnistada, et olukord on tõesti hull, ja mitte kuskil paaris-kolmes «kõrgendatud sotsiaalse riski» piirkonnas, vaid terves ühiskonnas. Ja võib-olla sugugi mitte ainult prantsuse ühiskonnas.

Sündmuste vorm ja spetsiifika (autosid põletavad põhja-aafrika päritolu teismelised pätid) on küll puht-prantsuse, see haigus, millest äge põletik kõneleb, aga vist hoopis üldisem. See on nn heaoluühiskonna haigus.

Sest nagu nimigi ütleb, peab heaoluühiskonnas inimesel hea olema. Kui pole, siis on midagi viga. Siis tegelevad temaga spetsialistid. Psühhiaater kirjutab tableti, sotsiaaltöötaja annab nõu, «kriisipiirkonna» (ehk vaestekvartali) jaoks mõeldakse välja riiklik arenguplaan: internetipunktid, võimlad, noorsootööjuhendajad. Või kui asi on veel akuutsem, tegelevad selle lahendamisega jõuametkonnad. Korrarikkujad toimetatakse vahi alla ja avalik kord on jälle taastatud.

Heaoluühiskond ei taha mingi hinna eest tunnistada, et täpselt samavõrd on ta ka pahaoluühiskond. Et ükskõik kui palju ei tõuse rahvuslik jõukus ja tarbimise tase, ei kao vaesus ja häda kuhugi. Mis siis, et need Prantsusmaa eeslinnade vaesed araablased oleksid oma kodumaal keskmiselt jõukad, Prantsusmaal jäävad nad ikka vaesteks. Vaeseid pole ainult seal, kus pole ka rikkaid.

Aastakümneid on Lääne heaoluühiskond endale ja kogu ülejäänud maailmale sugereerinud, et ta ongi heaoluühiskond, et kui veel kõik seal ei olegi õnnelikud, siis saavad nad selleks õige pea. Et aga õnnetus, õnne paratamatu paarimees, ei ole tegelikult kuhugi kadunud, katsutakse ta vähemalt ära peita, välja lükata nagu Saatan taevariigist. Haiged haiglasse, narkomaanid narkomaanide keskusesse, vanad ja viletsad hooldekodusse, vaesed ekstra nende jaoks ehitatud eeslinnadesse.

Õnnetus on nagu hälve, korrast kõrvale kaldumine ja iga sellise juhtumi jaoks on olemas vastavalt ettevalmistatud töötajad. Ülejäänud ühiskonda see ei puutu. Nii on puhtam ja mugavam. Häda on aga selles, et kõik need «spetsiaalsed asutused» saavad kohe pilgeni täis ja hakkavad üle ääre ajama, sotsiaaltöötajad ja riiklik arstiabi on lõhkemiseni üle koormatud. Varem või hiljem annab see silmakirjalik süsteem kuskilt järele.

Need noorukid, kes endale tänavarahutustes tähelepanu tõmbavad, on see kapi taha peidetud ja vaiba alla pühitud «kole» osa ühiskonnast, heaoluühiskonna must alateadvus.

Aga nad ei taha seda olla. Neile on sisendatud – ja sisendajaks on kogu selle ühiskonna läikiv, õnnejanune, võltsilt rahulolev fassaad –, et neil on õigus õnnele, jõukusele, heaolule, et see on inimese loomulik seisund, kõik muu aga on häire, sotsiaalne probleem. Kes siis ikka tahab olla häire ja sotsiaalne probleem!

Inimene võib elada mõõdukas enesepettuses terve elu, see tekitab küll mõõdukaid pingeid, aga sellega saab hakkama. Niisamuti ühiskond. Kui aga enesepettus, vastuolu kujutluse ja tegelikkuse, soovitava ja saavutatava vahel läheb liiga suureks, hakkab alateadvus üle ääre ajama, puhkeb kriis, haigushoog, midagi juhtub.

Selle kriisigi saab omakorda summutada, vaigistada ja katsuda edasi elada, nagu midagi poleks olnud.

Arvatavasti nii tehakse ka nüüd Prantsusmaal, samuti kui tehakse mujal Euroopas ja Eestiski. Sest väärtuste põhjalikum ümberhindamine, oma õnnekujutluse poolikuse tunnistamine oleks niivõrd valulik ja raske, et selleks mõni tuhat kärssavat autovrakki veel ei sunni.

---------------------------------------------------------------------------------------------

Välisajakirjanduse reaktsioone Pariisi rahutustele

Aastal 1995 valminud Mathieu Kassowitzi film «Viha» lahkab vägivallateemasid. Kas praegu Prantsusmaa linnades toimuv meenutab seda narkootikumide, seksi ja vägivalla põrgut? Tobedus, film on film ja tegelik elu on midagi muud. Kuid siiski näitas selle filmi lõpp ära meie ühiskonna haavatava poole – mees, kes 20. korruselt alla viskub, korrutab endale: «kuni siiani oli minuga kõik korras, kõik korras.....» Siiani kordas seda endale ka Prantsuse Vabariik.

Ka praegusel juhul saame kasutada sõna «vihkamine», sest see sõna iseloomustab väga hästi ka nüüdset olukorda. Vägivallast tekkinud šokk on see, millega peame toime tulema. Eile sai veel üks inimene surma ja kogu Prantsusmaa kardab. Kardab seda, et 12 päeva jooksul pole suudetud vägivalda ohjeldada ning see võib kasvada üle piiride, kust tagasipöördumist enam pole.

Mäss ja selle tagajärjed näitavad kätte, kui õhuke on erinevate etniliste gruppide ja koosluste ühiseluline pinnas ning kui kergelt see võib hävineda. Prantsuse ühiskond kannatab praeguse vägivallalaine tõttu ning on lõhenenud mitmeks erinevaks osaks, kus pole veel näha leppimise märke. Samas on juba hakatud tegelema immigrantidest noorte koolitus- ja tööhõiveküsimustega, et anda nende elule uus suund ja ennetada uusi vägivallalaineid.

Riik ei püüa ainult ohjeldada mässulisi ja rõõmustada kohalike imaamide leigevõitu avalduse üle, millega vägivald hukka mõisteti. Praegu on Prantsusmaa valitsus võtnud ette põhjapanevaid samme ühiskonna rahustamiseks. Oleme jõudnud punkti, kus vihkamine ja vägivald peavad taganema vabariigi seaduste ees.

Le Figaro

Clichy-sous-Bois tundub olevat tehislinn, bürokraatide poolt Pariisist kirdes asuvatele tühjadele väljadele visatud ja sinna mädanema jäetud. 1960. aastatel valisid planeerijad selle, et ehitada majutuspaigad töötajatele, kes tulid Põhja- ja Lääne-Aafrikast, et täita neid räpaseid, ohtlikke ja igavaid töökohti, mida prantslased ei tahtnud. Praeguseks, pealinnast isoleerituna on Clichy nagu legomaastik paneelmajadest, mille aknad on katki ja betoonseinad grafitist rikutud. Selline on taust vägivallatsemisele, mis siin eelmisel kuul alguse sai ja mujale linnadesse levis. Õhtu õhtu järel on märatsevad noored süüdanud autosid, visanud kive politseinike ja tuletõrjujate pihta ning lõhkunud hooneid.

Kõik on häiritud, kuid keegi pole üllatunud. Aastaid on kohalikud poliitikud, sotsiaaltöötajad, politseinikud, õpetajad ja elanikud ise probleemide kuhjumise eest hoiatanud. Halvad elutingimused, kehv haridus, suur kuritegevus, narkootikumid, purunenud pered, töötus. Mida oleks võimalik teha? Paljugi. Esimene samm oleksid eeskujud, keda võiks järgida immigrantide madalamad klassid ja respekteeriks kogu ühiskond. Kõigis valdkondades peale spordi ja muusika on araablased ja aafriklased keskmise valge prantslase elust kaugel.

Valitsussektoris antakse juhtkohti ainult valgetele prantslastele. Pruunide ja mustade prantslaste arv, kes teevad operatsioone, õpetavad ülikoolides või juhivad suurfirmasid, on naeruväärselt väike. Inimesed peavad mõistma, et ei piisa väitest, nagu oleksid kõik inimesed, kes Prantsusmaal elavad, võrdsed ja seetõttu oleks neil võrdsed võimalused. Sihiks peab olema tõeline egalité.

International Herald Tribune

Peaaegu 24 tundi päevas näitab CNN kaadreid Pariisi rahutustest. Kas olukord seal on nagu Bagdadis ja Gaza sektoris? Prantsusmaa on hüsteeriline riik. Ikka ja jälle on lähiminevikus räägitud hirmust ja peetud debatte retoorilise sõjapidamise vaimus. Olgu siis põhjuseks antisemitism, Euroopa põhiseadus, sisseränne, Le Pen, naiste pearätik, Iraagi sõda. Ka pisimad kokkupõrked puhuti suurteks probleemideks.

Nüüd, kui lõhutakse tuhandeid autosid ja koolid on leekides, on riik tähelepanuväärselt vagune.

Mõne päeva eest lõpetasid isegi poliitikud juhtunus oma vastaste süüdistamise. Intellektuaalid vaikivad ja seda ei saa põhjendada kõigest sügisvaheajaga. Nad on sõnatud ning ootavad.

Tõe tunnil jääb Prantsusmaa vaoshoituks. Prantsuse kultuuriline ja poliitiline eliit elas oma nooruspäevil üle 1968. aasta mässu. Siis seisid paljud ise barrikaadidel, viskasid kive ja süütasid autosid. See, et revolutsionäärid ja mässajad on juba homme ise võimu juures, on ajaloos mitu korda kinnitust leidnud – nii pärast 1789. kui 1968. aastat. 1968. aastal valitses suurem paanika kui praegu – ja keegi ei näinud siis ette maoistite ja trotskistide ühiskondlikku integratsiooni ja kohanemisvõimet.

Prantsusmaa vähemustepoliitika on riigi praeguseks toonud maailma tähelepanu keskpunkti. Prantsuse vabariigi mudel on kriisis, aga paarisaja-aastasest ajaloost on järel muudki kui vaid revolutsiooniline vaikelu. Ajalugu ja selle tagasipöördumine annab praegusele mäsule optimistlikuma tähenduse: see võib olla alguseks paremale integratsioonile ning uue vabariigi loomisele.

Frankfurter Allgemeine Zeitung