«Roamat roamat kätte soada!» öelnud väike Masing Raikkylas isa piibli poole kyynitades. Ta saigi selle kätte ning jäi piibellike mõistatustega tegelema eluks ajaks. Et teos pealkirjale vastaks, vajanuksid avamist ka Masingu keelelised vaated piibli tõlkijana.
Kirjatähest suretamata vaimu otsingul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Pauli põhiliselt tsiteerivat käsitlust «Eesti piiblitõlke ajaloos» tuleks laiendada. Kogumiku ettevalmistamisel ja mõnede artiklite tõlkimisel tehti ära väärt töö. Siiski on see raamat oma syvateoloogiliste vihjete ja kymnete tõlkimata tsitaatidega ladusalt loetav ainult inimesele, kelles kohtuvad teoloog, klassikaline filoloog ja mõtleja. Seega vähestele.
Urmas Nõmmiku terane eessõna avab erialase tausta. Kuid ta väited, et Masing oli esmalt piibliuurija ja tulevat «pöörduda tagasi juurte juurde», jätkavad vana viljatut vaidlust. Miks mitte näha seda meest eri valdkondi yhendavana, midagi esile kiskumata? Sõja-eelses Tartu Ylikoolis valitsenud wellinghausenliku saksapärase teoloogia ja selle leigete esindajatega oli ta enam-vähem pidevas opositsioonis.
Ja juured tähendavad Masingu puhul nii INI-kultuuri, VT-prohveteid, Raikkyla nõidu, vennastekoguduse tausta kui muudki. Ta võimsus on laialdase synteesi tulem ja erijoontega kõigis tegevusvaldades. Uku oli unikaalne (ning teaduse arenguga paratamatult osalt iganev) teolooginagi ja ytleks tõlgituna ehk sõna sekka tänastes eksiilijärgse Juuda ajaloo aruteludes.
Põlisrahvus
Vahe eksegees ja täppisfiloloogiline analyys käivad tal koos psyhholoogilis-yhiskondliku tõlgendusega ning paralleelidega põlisrahvaste usundeist. Kohati paistab Masing eeldavat, et animismiga sarnased riitused ja suhtumised olid olulised ka semiitide religioossel kujunemisel, jätkudes prohvetite kaudu ehedas kristluseski.
Siit võiksime leida veel yhe võimaluse sellele religioonile lähenemiseks. Mitte asjata polnud Masingule tähtsad algsemad apokryyfid (Tooma Evangeelium), maakristlus ja prohvetid, kes kandsid ilmutuslikku ja elavat, klikkidest normeerimata ning tendentslike ymberkirjutajate poolt lörtsimata usukogemust.
Olid maailmas, aga mitte maailmast, minemata kompromissidele ja kurnamata end asjatute võitlustega. Patt on muganemine, sõnab ta praegusele tarbimisyhiskonnale (lk 448). Temas toimivad yheskoos teadlane ja prohvet.
Vahel tungivad analyytika vahelt esile julged oletused, torked võimuahnete röövmõrtsukate pihta ja pihtimused. Teadus ei saagi eksisteerida isiklikust vagadusest lahus, sest «Inimlikul ajalool on tegelikult väga vähe võimalusi, alati kordub seesama konstellatsioon veidi muudetud kujul.» (lk 392)
Masingul on Piibli tekstide tekkeaegade yhiskondadest yllatavalt terviklik kujutlus. Ta toimib seal justkui erudeeritud usudetektiiv, rekonstrueerides kuritööde saamislugu ning paljastades võltsinguid ja ylekohut. Teaduslik tekst kaldub kohati põneva jutustuse poole.
Mõelda Jumalale
Kui välja arvata pisut Kierkegaardi meenutavad radikaalsed noorusjutlused ja sugestiivselt visuaalse algpõhjaga «Prohvetluse saatusest V sajandil», on siin esitatud tööde stiil anripiiride tõttu siiski spetsiifilisem ja kuivem kui ta yldinimlik esseistika või seni käsikirjalised loengud, millest VT-prohvetlust käsitlenud olid minusugusele poolvõhikule hõlpsamini jälgitavad. Aga lihtsus ei saagi olla eesmärgiks.
Masinguga tegelemine nõuab syvenemist ja järelemõtlemist, et tema pakutus mitte lahustuda. Paljusid kohti tuleks lugeda, Piibel käeulatuses. Paljudel mõelda Jumalale ja endale.
Raamat
Uku Masing
«Uku Masing ja Piibel»
Ilmamaa 2005