Asendustegevused pärismurede asemel

Raul-Allan Kiivet kirjutab, et selle asemel et anda raha HIV/aidsi vastaseks võitluseks, tegeleb valitsus meelsamini linnugripi vältimisega, sest nii on mugavam. Kuid kui linnugrippi pole veel olemaski, siis aids on Eesti tänane reaalsus.

Asendusmõtlemine ja asendustegevused on tuntud ja efektiivsed meetodid probleemi vältimiseks. Mõte liigub ja töö käib. Toon kolm näidet, kuidas see Eestis tervise valdkonnas toimib.

Viimasel ajal meediat jälgides on tekkinud mulje, et Eesti elanike suurimaks terviseohuks tulevikus on linnugripp. Valitsuse tasemel käiakse välja lubadus, et riik ostab 100 miljoni eest ravimeid, millega meid selle ohu eest kaitsta.

Mis sellest, et ostetaval ravimil on mõõdukas toime hoopis tavalise inimgripi ühe variandi puhul. Mis sellest, et kui tahes rikas riik ega mis tahes raha ei tekita ravimit haiguse vastu, mida pole veel isegi olemas. Linnugripp on näiteks, kui kergesti antakse lubadusi teemal, mis hetkel kuum, mille probleem tulevikus ja lahendus mugav.

Pseudotõvega haiguse vastu

Seevastu HIV/aids pole Eesti jaoks mitte pelgalt üks hull võimalus nagu linnugripp, vaid tänane reaalsus. Aga selline reaalsus, millele mõelda ei tahaks ja mis pole enam nii kuum teema, kuigi sellest põhjustatud isiklikud kannatused on juba praegu märkimisväärsed ning lähitulevikus võtab HIV/aids üha kasvava osa meie tervishoiukuludest.

Möödunud nädalal ületas HIV uudiste künnise hoopis seoses Tallinnas uimastisõltlastele mõeldud madala läve keskusega, mis elanike survel ümber profileeritakse. Narkokeskuse vastased tegutsevad ilmselt usus, et nad kaitsevad ennast, mõeldes narkomaanid oma elukohast kaugemale.

Just nimelt mõeldes, sest ühtegi narkomaani selle tegevuse tulemusel vähemaks ei jää, kuid riske iseendile ja oma lähedastele hoopis suurendatakse. Kuid võitlus keskuse vastu annab mõtetele ja tegevusele sihi, olgugi et tulemus on loodetule vastupidine.

Arvestades, et tervis on igale valijale südamelähedane teema, oleks oodanud, et ka kohalikel valmistel kostaks valimislubadusi ka tervise ja tervishoiu küsimustes.

Oma valijate tervisest hoolivad ja vastutustundlikud poliitikud oleks pidanud vähemalt igas linnas nõudma madala läve keskuse loomist, et uimastisõltlased kokku koguda, nendega asjatundlikult tegelda ja sellega ülejäänud elanike terviseriske vähendada. Selliseid nõudmisi ei olnud, sest kaine mõistus võitis ja ebapopulaarsete lubadustega sooritatud poliitilised enesetapud jäid nägemata.

Kolmas soovmõtlemise näide on seotud 2006. aasta riigieelarve eelnõuga, kus kulutused tervishoiule loodetakse jätkuvalt katta ravikindlustusmaksu laekumistest ja mingit märkimisväärset täiendust sellele vajalikuks ei peeta.

Tänavu laekus sotsiaalmaksu palju rohkem kui osati arvata. See võimaldas katta augu haigekassa eelarves ja ravijärjekorrad oluliselt ei pikenenud. Et tänavu vedas, mis siis, et üle noatera, andis ettekäände otsustamine edasi lükata. Positiivne mõtlemine, õigemini unistus rekordilise majanduskasvu jätkumisest surub ohutunde maha.

Seega võib väita, et tulevikule mõeldes eiratakse jätkuvalt reaalseid probleeme – Eesti rahva peamiseks terviseriskiks on HIV/aidsi levik ja peamiseks tervishoiuprobleemiks arstiabi kättesaadavuse vähenemine.

Pole ju märgata, et me valmistuksime aidsiepideemiaga toimetulekuks kas või murdosaga tarmukusest, millega lubati hankida ravimeid seni olematu linnugripi raviks.

Arstiabi ei parane

On oluline meeles pidada, et haigekassa vahendite kasv järgmisel aastal läheb tervishoiutöötajate palgakokkuleppe tagamiseks ja pidevalt kallineva haiglaravi eest tasumiseks.

Ka suurima majanduskasvu tingimustes jääb vähe vahendeid täiendavate abivajajate abistamiseks ja järjekordade lühendamiseks. Mitte mingi trikiga ei tule ravikindlustus üksi toime uute suurte väljakutsetega, sealhulgas HIV/aidsi raviga, ega Eesti elanike üha suurenevate ja põhjendatud ootustega.

Asendustegevus ja soovmõtlemine ei suurenda, vaid vähendavad Eesti tervishoiu võimalusi elanike tervisehäiretega toimetulekuks. On kaks reaalset lahendust, mis vajavad asjakohast ja kiiret elluviimist, eeskätt õigusruumi kohendamist.

Esiteks tuleb kõigile eestimaalastele laiendada kindlustatu staatus ja sellest tulenev võimalus arstiabi kasutamiseks. Teiseks tuleb ravikindlustuse vahenditele lisada riigi teistest maksulaekumistest mitu korda rohkem kui seni.

Ainult sel juhul oleks Eesti tervishoiul 2007. aastal veel lootust jätkusuutlikkusele ja Eesti elanikel võimalus, et aidsi ravi ei toimu ülejäänud haiguste ja tervisehädade arvel.