R, 9.06.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mis värvi on mõrv? Vabadus?

Facebook Twitter
Comments
Endla lavastuses «Mis värvi on vabadus?» kõlasid kõigile tuttavad fraasid: halloo kosmos, korstnapühkija ja teised. Pildil lõõritab naisansambel koosseisus (vasakult): Ireen Kennik, Kaili Närep, Katrin Valkna, Carmen Mikiver ja Helle Kuningas.
Endla lavastuses «Mis värvi on vabadus?» kõlasid kõigile tuttavad fraasid: halloo kosmos, korstnapühkija ja teised. Pildil lõõritab naisansambel koosseisus (vasakult): Ireen Kennik, Kaili Närep, Katrin Valkna, Carmen Mikiver ja Helle Kuningas. Foto: Endla

Tiit Palu uus muusikal on terve nähtus õige mitmes mõttes. Esiteks kuuleme eesti muusikat, kõlavad kuuekümnendate tuttavad fraasid: halloo kosmos, korstnapühkija jne jne. Ajaproovile vastupidanud asjad on alati usaldusväärsemad kui eksperimenteerimine uute hingetute kommertsprojektidega.

Vana hea lääne ees lömitamine on õilsam lahendus kui lauslollusega veeringute teenimine. Seega muusika on eesti popi kategoorias viis pluss.

Muusikalide põhiprobleem on täpselt sama mis pornofilmidel, millegagi tuleb täita aeg muusikaliste etteastete ja suguakti kujutavate episoodide vahel. Üldjuhul tehakse mingit kergekaalulist komöödiateatrit.

Palu on läinud teist teed, mitte lihtsalt komöödia, vaid burlesk, mis omakorda illustreerib Undi teksti. Muusikali kahe tunni jooksul loetakse suurem osa Undi jutustusest ette.

Pole paha, ilmselt avalikus kohas ilukirjanduse esitamine ongi ainus säilinud side kirjanduse ja laiade masside vahel. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et kirjaoskusest saame rääkida ainult juhul, kui loetakse raamatuid. Kes raamatuid ei loe, on kirjaoskamatu.

Miks mitte harida publiku muusikali vormis, selleks ju riigiteatrid ongi, et kunst edeneks. Kirjaoskamatuse likvideerimisest alustamine on igati loomulik.

Prillidega peaosalist mängib üks tore poiss, nime poolest Tambet Seling. Tal oli küllalt raske roll, näidelda tükis, kus pole absoluutselt mitte midagi mängida. Sellest hoolimata tegi Tambet mõned meeldejäävad liigutused, eriti kõva oli see koht, kus Undi tekst rääkis külmast restoranist.

Jutustaja kirjeldas kananahka naiste kätel ja prillidega poiss vaatas siis tantsijate käsi, nina käest kahe sentimeetri kaugusel.

Sotsrealism

Lavastaja põlgus lolli teatritegemise vastu oli ilmne ja sümpaatne. Rahvas sai sellest hoolimata nalja ja oli õnnelik. Laulud meeldisid publikule samuti väga. Midagi ei jäänud segaseks nagu Palu varasemas lavastuses «Raimundis».

Kõik tehti selgeks, milliste teede ristmikul on hotell, mitmendal korrusel toimub tegevus, mitu aastat keegi abielus on olnud jne. Informatsiooni oli tavatult palju ja just see maandas tekkivad pinged juba eos.

«Raimundis» ei saanud keegi aru, miks raudeejaamal järsku katus pealt ära sõidab. Üldse oli kõik arusaamatu. «Vabaduses» aga jooksis tegelase sisemonoloog pidevali tegevuse taustaks.

Miks redelist üles, aga mitte alla, mitu padrunit on veel salves, üldse kõik mis vaja. Ainult poolemeelne võiks arvata, et keegi on enne teatrisse minekut piibli või eesti klassiku jutu läbi lugenud.

Mati Undi «Öös on asju» ning «Doonori meelespea» on oivalised romaanid, mille kirjutamist seitsmekümnendatel veel ükski märk ei ennustanud. Siis vorpis Unt lihtsakoelist massimeelelahutust.

Üks sellistest on ka seitsmekümnendal aastal valminud neljakümneleheküljeline jutustus «Mõrv hotellis».

Autor pühendas jutu Marju Lauristinile ning kritiseeris selles tulihingeliselt lääne elulaadi. Läbivad teemad jutustuses on proletariaadi raske elu, mõjuvas stseenis laseb kurnatud kõrtsimuusik ennast laval maha.

Loomulikult ei saanud nõukogude liftimutid kannatada halastamatu ekspluateerimise all, veel vähem said sotsialistlikes hotellides toimuda regulaarsed mõrvad.

Saime, mida tahtsime

Kõik see pidi juhtuma kusagil raja taga, ananassi- ja banaanikoored prügikastis markeerisid läänt jõulisemalt kui neegrit kolkiv politseinik. Lihtne lugeja muidugi nautis kõike läänelikku, moodsat ja sogast.

Tänapäeval ei ole kafkalikkus küll mingiks kvaliteedimärgiks ega lugemissoovituseks, aga seitsmekümnendatel olid rasked ajad. Kõikvõimalike Kesamaade ja Haavaoksade kõrval mõjus «Mõrv hotellis» ilmutuslikult nagu värvipildiga soome kilekott või pakk närimiskummi.

Erilise vürtsi annab muusikalile see, et inimesed, kes on tulnud nõuka nostalgiast aetuna teatrisse, saavad sealt vaid omaaegset lääne ees lömitamist, mis hetkel tundub nürimeelse olmena – ikka need samad banaanikoored ja üldine pätistumine.

Võimas elamus on see, kui hakkad vaatama nõukogude klassikat, selgub, et see kõik on vaid lääne meelelahutuse teisejärguline koopia ja ümbritseb meid tänapäeval lademetena, täiesti väärtusetute lademetena. Banaanikoored tühistavad sirbi ja vasara aupaiste heleda laksuga. Elamus missugune.

Uuslavastus

Muusikal Mati Undi jutustuse «Mõrv hotellis» ainetel

Mis värvi on vabadus?

Lavastaja Tiit Palu

Kunstnik Silver Vahtre

Peaosas Tambet Seling

Esietendus 12. novembril Endla teatris

Facebook Twitter
Comments
Tagasi üles