Valgamaale Sangaste valda Toomsalude perele külla jõudes jookseb hoovis ringi 12 jalapaari, kolmeteistkümnes peab õdesid-vendi esialgu veel kärust vaatama. Seni veel kahetoalises puumajas elav 15-pealine suurpere erineb paljudest eestlastest ühe olulise omaduse poolest – nad ei kurda. Mitte millegi üle.
Pärast seda kui ajakirjandus Eesti ühe paljulapselisema pere elamisest-olemisest kirjutas, on paljud neile appi tõtanud. Eelmisel kevadel valasid Toomsalud oma uuele majale vundamendi. Nüüdseks on suurem töö tehtud, kuid ehitus jääb mõneks ajaks seisma.
«Seinad on püsti ja katus peal, sisetööd jäävad veel teha, ahjud muretseda,» räägib pereema Kadri. Seda öeldes ei ole ta hääles aga grammigi virisemist või etteheidet. Suurpere on harjunud elama päev korraga.
«Meid on igat moodi kõvasti aidatud, ei saa millegi üle nuriseda,» kiidab pereema. «Jakob Saks ja Albert Norak [Eesti Suurperede Abistamise Seltsist] on suurpered oma südameasjaks võtnud, täname neid südamest.»
Nii väikses kohas napib töökohti isegi majanduse õitseaegadel, seetõttu on mõlemad vanemad kodused. Lapsed on maast madalast harjunud taskuraha ise teenima. Vanemad pojad on endale mobiiltelefonid teeninud ümbruskonnas muru niites ning kartuleid ja tuulepäid korjates.
Kokkuhoid on võtmesõna, mis Toomsalude elukorraldust kõige paremini iseloomustab, seda nii hingelises kui rahalises mõttes.
«Me ei ole seda tüüpi, kes raha kohe laiaks lööks. Säästame ja siis ostame seda, mida vaja,» räägib Kadri. Oma kätega valmis eelmisel aastal saun. Ilma veevärgita majapidamisele oli esimene saunaskäik suur pidupäev.
Pere pesamuna, kuuekuuse Gertyga jalutamast tulnud Kadri õde Krista kiidab kogu pere väga tubliks ja toob õe lapsi enda omadele tihti eeskujuks. «Ütlen kogu aeg, et vaadake, kuidas nemad saavad kõike jagada ja teie ei saa,» muigab ta. «Omavahel võivad nad küll kraagelda, aga kui teiste eest on vaja kaitsta, hoiavad alati kokku.»
Nii palju kui on lapsi, on neil ka erinevaid hobisid. Kes mängib jalgpalli, kes rahvastepalli, kes tantsib rahvatantsu. Suvine tantsupidu oligi pereema jaoks suurem üleelamine kui seal osalenud Gerlyle ja Raimondile. «Ikka ju muretsesin ja helistasin iga päev,» kirjeldab Kadri.
«Lõpuks nad ütlesid, et neil pole midagi rääkida enam, nii et ma pidasin siis päeva vahet.»
Kuigi lastele olevat pealinn meeldinud, ei kipu keegi neist suurde linna, vähemalt esialgu mitte. Vanemate poegade ühine unistus on kunagi politseinikuna leiba teenima hakata. 15-aastane Rixhardo on öelnud, et tema tahab kindlasti maale jääda.
Pere kuraditosinas võsu nägi aga ilmavalgust alles selle aasta jaanuaris, kokkusattumusena ka 13. kuupäeval. Pereema sõnul tal aga piiri veel ees ei ole. «Sugulane ennustas mulle kunagi, et saan 15 last. Õele ennustas kahte ja nii ongi läinud, nii et kes teab,» naerab ta.
Kolmeteistkümnest Toomsalude lapsest kaheksa on kooliealised. Külast kuue kilomeetri kaugusele kooli viib neid Puka keskkooli buss ja toob pärastlõunal ka tagasi koju. Kui vanematel on keskusesse asja, saavad kolm nooremat ka autoga koju. «Vahest on täitsa suur tüli, keda võtta koju, keda mitte,» naerab Kadri.
Tegevust lastele aga jätkub. Lisaks rohelisele mängumaale on neil ka kaaslased alati omast käest võtta. Mõni Puka kooli klass on väiksem kui Toomsalude pere, nii et igavust kartma ei pea. «Kooliajal on täitsa igav kohe. Kõik on nii vaikne,» räägib Kadri. Suvehommikutel on lapsed juba kaheksast saadik õues ja arvuti või teleka eest neid naljalt ei leia.
Kõige olulisem on aga see, et laste silmades on sära ja kodu täidavad rõõmukilked. Kui vahepeal tuleb kellelegi kurjem sõna öelda, lähevad Kadril tihti nimed suus sassi. Pole ka ime, kui tüdrukute nimed erinevad vaid mõne tähe poolest.
«Geidy!» kutsub ema teisest toast kostvat tüdrukute riidu korrale. «Gerly!» parandab teda sealt keegi, ema häält suurepäraselt imiteerides. Ja juba kostab majas jälle tüdrukute rõkkav naer. Toomsalude juures ei saa lihtsalt ükski riid väga kaua kesta.
Kui küsida vanimalt pojalt Rixhardolt, mis tunne on omada kahtteistkümmet õde-venda, kostab vastuseks vaid üks sõna: «Vapustav.»