Aiaäärne ja mägedetagune Tallinn

Ehkki täna Tallinna linnapea ametist lahkuv Tõnis Palts pakkus pealinnale enne valimisi terviklahendust, eelistasid valijad siiski Keskerakonda. Foto: Peeter Langovits

Tõnis Palts võtab kokku oma lühikese ametiaja linnapeana ning hindab enda tegevusaja jooksul saavutatust kõige rohkem üldsusele antud sõnumit: linna juhtimise aluseks on ühishuvid.

Artikli pealkiri on laenatud president Lennart Meri veerandsajanditaguselt artiklilt Loomingus, kus ta kirjeldab Tallinna linnaplaneerimise olukorda ning linnaarenduslikke probleeme aastal 1980.

Selles kirjapandu on peaaegu üheselt ülekantav praegusesse Tallinna. Endiselt kehtib vastasseis aedlinnad versus Lasnamäe ja Mustamäe.

Üleval on küsimused visioonita arengu võimalikkusest, spontaanne elamuehitus vs logistikast lähtuv linnaehitus, kunstlik elukeskkond loomuliku asemel ning muidugi linnajuhtide tegevus ja vastutus linna arengu eest – need kõlasid ka tänavusel Tallinna visioonikonverentsil.

Vaadates tagasi aastale Tallinna linnapeana, küsingi kolleegidelt ja ennekõike endalt, kui palju suutsime Tallinna arengu senist näilisust silmas pidades edasi minna visioonipärase arengu – talentide linna – suunas?

Pealinna arengut saab suhteliseks pidada mitmest aspektist – ühelt poolt Tallinn küll kasvab, ajakohastub, globaliseerub ning rekonstrueerub. Teisalt kainestavad meid märksõnad valglinnastumine, arendajate diktatuur, tervikkäsitluste puudumine ehk visioonita arendustegevus ning harjumuspäraselt madal poliitiline kultuur.

Otsustamiseks peaks analüüsima, kui palju liikusime näilise arengu maailmast tegeliku arengu maailma.

Minu hinnang enda tööle on selge: aasta kohta linnapeana on see täiesti korralik saavutus. Ma ei pea silmas tänavate või koolihoonete remonditud ruutmeetrite suurt numbrit, lõpetatud kurirumaluste arvu, teeninduskultuuri tõstmist ega ka linnalehtede ja haiglate depolitiseerimist. Ehkki ka kõik need olid olulised saavutused.

Pean silmas hoopis seda, et linnapea ja linna juhtüksused andsid selge sõnumi linlastele ning külalistele, ettevõtjatele ja teadusringkondadele – linna juhitakse üksnes lähtudes avalikust huvist, mille eesmärk on arendada Tallinnast suurepärase elu- ja majanduskeskkonnaga, avatud linnaruumiga, korrastatud, haritud ning tugev, igati konkurentsivõimeline kultuuripealinn. Mitte ainult tiitlina, vaid ka sisuliselt.

Avaliku huvi seadus

Inimesed, kellele ma oma tegevusega varba peale astusin, tõstsid tihti lärmi taevani, nõudes igale pisiasjale reeglite kehtestamist. See ei ole võimalik. Ja kui tahetakse, hiilitakse neist ikka mööda, sest alati jääb võimalus asju teistmoodi tõlgendada.

Kui paberil olevast reeglist ei piisa, tulebki pöörduda Tallinna avaliku huvi seaduse poole. See on veidi pikem kui pikim Saaremaa vanasõna (millest allpool): kui mingi küsimuse käsitlemisel tekib linnas eriarvamusi, peab linnapea need küsimused lahendama lähtudes ainult avalikust huvist. See on justkui Eesti põhiseadus, mille sisule ja mõttele peavad alluma kõik õigusaktid ja kodanike tegevus.

Kui ei lähtuta avalikust huvist, ei aita linnaosadest uute vürstiriikide tegemine ega sõltumatu direktori töölevõtmine.

Lisaks avalikule huvile oleme toonud linnajuhtimise kohustuslikku sõna- ja käitumisvarasse ühe vana ja väärika mõiste – ausus. Tunnistan, et inimestes tekitas võõrastust kuulda koos sõnu «aus» ja «linnajuhtimine». Kuid just selle sõnapaari ja sellele vastava tegevuse juurutamine oli üks põhiülesandeid, mille püstitasin linnapeana endale ja kogu linna juhtimisstruktuurile.

Kas linnajuhid teavad, kuidas ja kuhu linn juhtida? Kas lähtutakse avalikust huvist? Kas kõik sammud viivad loomingulise linna poole? Neist küsimustest tuleb alati lähtuda, need peavad olema linnajuhtide usaldamise kriteeriumideks. Olgu tegemist valikute tegemisega nt staadioni ja pargi vahel, ehituseelistuste puhul lastead või linnaosavalitsus jne.

Ausa linnavalitsemise ja avalikust huvist lähtuva juhtimise võidud linnakodanikule oleks lühidalt järgmised: otsused on alati õiged, otsused sünnivad kiiresti, säästetakse maksumaksja raha, välistatakse klikihuvide eelistamist avalikele huvidele

Vajalikud terviklahendused

Ka praegu ei tea enamik tallinlastest, mida tähendab avalikust huvist lähtuv ja aus linnavalitsemine. Nad ei tea ka seda, kuidas üldse oleks võimalik, et linnarannas oleks tööstushoonete, kivimüüride ja okastraadi asemel linlastele avatud rand, promenaad kohvikute ja galeriidega ning sõbralik elukeskkond kesklinna-lähedases elamupiirkonnas.

Karm tõdemus on, et suur osa tallinlasi ei taha või ehk ei oska tahtagi kodulinnast midagi enamat. Kui tahetakse rahulikult merd silmitseda, minnakse pigem Kakumäele, Viimsisse, Kloogale või Pärnusse, sest Tallinna rand on suletud ja räämas.

Mereäärne elukoht hinnatakse üle jõu käivaks ning lepitakse karp-projektiga endisel karjamaal kümnete teiste samasuguste majade vahel tunnitee kaugusel kesklinnast. Ometi oleks võimalik rajada kümnetele tuhandetele inimestele mõistliku hinnaga kodud vanalinna külje alla, Soome lahe kaldale.

Kümned tuhanded pealinlased jälgivad iga päev, kuidas keemiatsisternideks maskeeritud pommid mööda raudteed kõigepealt vanalinnani sõidavad ning sealt edasi läbi eramupiirkondade kellelegi kasumit teenima kolistavad. Miks peaksime riskima linlaste elu, tervise ning elukohtadega, kui lahendused on tegelikult olemas?

Selliste probleemide lahendamine on kindlasti avalikust huvist lähtuv.

Kusjuures leida tuleb terviklahendus. Mõne sihtrühma eelistamine või soosimine on põhjendamatu ning tekitab ebavõrdsust ja lootusetust.

Olen veendunud, et linlased hakkavad järjest enam iga lahenduse, projekti ja algatuse puhul küsima, kuidas on see kooskõlas avaliku huviga ning kuidas võidab sellest Tallinn tervikuna. Küsimuse esitamine on suur samm, aga suurem efekt tekib siis, kui igale küsimusele avaliku huvi kaitstusest järgneb laviin loomingulisi lahendusi.

On üldteada, et linna edukuse tulevikus määrab loominguliste inimeste kontsentratsioon. Arenguguru

Richard Florida mõõdab linnade ja riikide potentsiaali globaalse loomingulisuse indeksiga. Selles edetabelis on Eesti tagasihoidlikul 24. kohal (indeks 0,36).

Looming linna juhtima

Tabelit juhivad Rootsi (0,808), Jaapan (0,766), Soome (0,684). Arvestades, et Eestis on suurim mõju indeksile kindlasti Tallinnal ja meist eespool olevates riikides mõjutavad indeksit samuti eelkõige linnad, mida on neis maades kümneid, siis võib arvata, et ainuüksi Euroopas on Tallinnast eespool sadu kui mitte tuhandeid linnu.

Loomingulised inimesed ei ole ainult kunstnikud ja artistid, vaid sama palju ka skype’i-poisid. Mis on vaja teha, et meil tekkiks juurde skype’i-poisse?

Kui tahame võita 2020. aasta olümpiamängudelt palju medaleid, ei ole praegu mõtet investeerida ainult mõnesse tänasesse tippu, ehkki ka neid on vaja hoida kui eeskujusid, kui märke. Investeerima peab hüppeliselt noortespordi finantseerimist.

Et meil oleks 2020. aastal palju skype’i-poisse, Arvo Pärtisid, Jüri Arrakuid jt, on vaja investeerida haridusse, muuta haridustee loominguliseks. Nüüdisaegne õpikeskkond aitab oluliselt kaasa talentide tootmisele, nagu ka õppimise sisu – selle suunatus loomingulisusele.

Tahtes meeldida stagneerunud osale õpetajaskonnast, on haridusminister valmis tagasi pöörduma peaaegu et nõukogudeaegse süsteemi juurde. Kurioosne on see, et Tallinna tulevikule avaldab suuremat mõju haridusminister kui Tallinna linnapea või Tallinna linnavolikogu. Olen siiski optimistlik: nõudmine, et Tallinna koolid valmistaksid ette loomingulisi inimesi, on sedavõrd suur, et üksikud vastutööd aitavad pigem vigu vältida.

Linnapea olgu strateeg

Olen linnapeana korduvalt rõhutanud, et ma ei ole linna asjades erapooletu. Nagu ei olnud ka president Lennart Meri linnakodanikuna erapooletu oma aastatetaguses Loomingu artiklis. Mina nagu temagi olen tõsiselt huvitatud kodulinna käekäigust.

Linnapea amet on isegi piiravam – linn konkureerib elanike, ettevõtete, õhkkonna ja tuleviku pärast naaberlinnadega nii välis- kui kodumaal. See on aktiivne positsioon, sest eeldab tegutsemist, mitte üksnes jälgimist.

Seepärast peab linnapea olema ennekõike strateeg, kes viib ellu visiooni. Tehes seda ausalt ja avalikust huvist lähtuvalt. Kõigile Tallinna tuleviku pärast muretsejatele lõpetuseks Saaremaa pikim vanasõna: Aitäh!