Eesti noor kunst sai raamatusse

Istuvad vasakult toimetaja Karin Laansoo, kunstnikud Lilli-Krõõt Repnau, Alice Kask, Sandra Jõgeva, Merike Estna, Kristina Norman, Kärt Ojavee, August Künnapu, Külli K. Kaats, seisavad Neeme Külm, Andres Lõo, Elis Saareväli, Katrin Koskaru, Alvar Reisner ja Raul Keller.

FOTO: Postimees.ee

Kunstist kirjutamine on tänaseks muutunud silmatorkavaks masinaks, mille automaatkäigukast võtab tuurid üles sünkroonselt kunstiteose avalikustamisega. Keskkond, millesse äsjatekkinud teos või aktsioon satub, on ammu okupeeritud kohese järeltõlgenduse poolt, ruum on täidetud interpreteeriva tekstimassiiviga ja näib, et kunsti vabastamine sellest on iganenud romantiline illusioon.

«Hmm,» ütlevad spetsiifilised kunstiinimesed, ning kohe täidetakse ruum pressiteadetega, saali- ja saatetekstidega, kataloogidega, arvustustega, hiljem teaduslike analüüsidega või ajalooliste ülevaadetega kolmes kunstiajakirjas või mõnes mahukamas teoses jne.

Sellisele tekstiga küllastunud väljale ilmub «22+», Karin Laansoo toimetatud ja Indrek Sirkeli kujundatud teos 22 noorest (23–30) kunstnikust.

Esmapilgul ilmselgelt traditsioonilise ülevaatliku kunstiraamatu rekvisiitidega: fookuses kunstnik ja tema teoste reproduktsioonid, esindatud nii maal kui skulptuur, video ja tegevuskunst, väljatoodud autorite nimekiri on põhjendatud ja läbilõikeline (kuigi Laansoo on juba öelnud, et valik oli subjektiivne, seetõttu ei saagi see kuidagi olla «vale»), tekstid nii eesti kui inglise keeles ning areenil on «noored», kes harva leiavad sellist tähelepanu. Kuigi see loetelu ütleb palju, ei ütle ta selle raamatu kohta olulisimat.

«22+» on midagi muud kui traditsiooniline kunstiraamat ning selle puhul ei tahaks rakendada ülalloetletud kunstipoliitilist loba. Siinkirjutaja jaoks mõjub «22+» isegi teatud ilukirjandusliku tekstina: intervjuud kunstnikega, kus toimetaja on loobunud nende sõnade nüdimisest kantseliitlikuks kunstiretoorikaks, annavad kunstnikele hääle.

Ja see on hääl, mis räägib enamasti vahetult ja siiralt. Laansoo ei ole üritanud noori autoreid suruda mõnda skeemi, teosel puudub «üldistus», kunstiteaduslik diagnoos uuele põlvkonnale – ja see on nii «üldistuse», «kunsti» kui «põlvkonna» mõistete problemaatilisust arvestades tore.

«22+» ei sekku siiski autorite privaatsfääri, räägitakse kunstist. Kuid toimetaja lähenemisest ja kunstnike vastustest koorub välja eluterve hoiak, kus saab selgeks, et kunst ei pea olema privilegeeritud, eraldiseisev, «kõrgemal» asuv. «Minu idee on selles, et ma teengi täieliku käo, aga samas, et tal on mingidki jalad all,» nagu ütleb Kristina Norman.

Kirg on või?

See on raamat, mis tõestab, et kunsti ei pea alati mõistma auraatiliselt ning kunstist ei pea kõnelema paatosega. Seda hoiakut toetab kujundus (Indrek Sirkel) ning krambivabad fotoseeriad kunstnikest, nende kodudest ja ateljeedest, tühjadest galeriidest (Pelle Kalmo ja Anu Vahtra). Kui palusin kujundaja Martin Pedanikul kujundust kommenteerida, ütles ta, et «see lahendus on julgem kui tavaliselt – enamasti selliseid lahendusi läbi ei lasta».

Ja veel: «Siin on näha teatud hollandlikku mõtlemist, kus kujundaja kaasatakse tööprotsessi juba raamatu valmimise algusfaasis. Sirkeli lahendus on kontseptuaalne, aga samas ilus, minimalistlik.»

Viimasel ajal on olnud kuulda, et äsja kunstiõpinguid alustanud ei suhtu enam kunsti nii kirglikult kui ehk vaja.

«22+» autorite puhul võiks esile tuua kummalise paradoksi: neil on kirg veel olemas (mis kohati muutub isegi romantilise kunstnikutüübi teadvustamatule väljatulemisele: töötatakse, kuigi vahendeid ja võimalusi napib), ent teisalt – kogu kire ja intensiivsuse kõrval on need autorid, kelle maailm ei piirdu enam ainult Kunstiga. Neis on teatav eluterve eneseskepsis, mis tähendab, et jõudu kanaliseeritakse. Kunst ei täida iga nurka nende elus, iga päev ei pea valmima teos.

Kus on helgi sallo?

See ei ole vaid pragmaatilisus ja illusioonidest loobumine, millest on nendega seoses juba korduvalt räägitud. Nende liikumistrajektoor ei ole (veel?) sulgunud, vaid väänleb. Kunst on nende jaoks üks võimalus teiste seas, mis praegu on lihtsalt parim võimalikest – see võib nii olla ka kahekümne aasta pärast, aga võib ka mitte olla. Nende pidev äralibisemine klassifikatsioonide ja lahterdamiste käest on oluline. Tundub, et sama teeb raamat.

Kuidas siis öelda? Et «meil on juures tore kunstiraamat»? Või: «noorte autorite ülevaatlik teos täidab talle pandud lootused»? Või koguni: «kunstimaailma on juurde tulnud intervjuude kogumik, kus peegeldub meie kunsti homne päev»?

Või meenutada Mati Undi novelli «Helgi Sallo lahkumine», kus Sallo ühel hetkel keset lindistust üles tõusis, stuudiost lahkus ning rongiga rohelusse sõitis, kinnitades kõigile, et ta ei ole Helgi Sallo, pole temast kuulnudki

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles