Iha objektid

Foto: Postimees.ee

Me oleme traditsioonilistes mõttemudelites ja harjumuspärastes stereotüüpides kinni nagu kärbsed ämblikuvõrgus. Harva õnnestub originaalselt ja tõeliselt omamoodi mõtelda.

Ometi on just neil harvul hetkil võime ümber kujundada meie elu või karjäär, teostada midagi teoreetiliselt või loominguliselt tähelepanuväärivat. Samas oleme kõige originaalsemad just nimelt mõtlemise vallas. Kui analüüsida seda, millest me unistame, siis tuleb välja, et meie unistused on veel palju standardsemad kui meie mõtted.

Nii näiteks unistame kõik heast elust – mingist eksistentsiaalsest õnnestumisest meile antud aja jooksul. Keegi meist ei taha elada halvasti, ebaõnnestunult või mõttetult. Filosoofias räägitakse sellega seoses õnnest kui inimelu loomulikust eesmärgist. Kuigi enamik inimesi ei teoretiseeri õnnega seotud filosoofilistel teemadel, nad vähemalt unistavad sellest. Allpool tahaksingi juttu teha nendest alateadlikest soovidest, tahtmistest, fantaasiatest, unelmatest, kirgedest ja ihadest, mis meile hea eluga seostuvad. Need tahtmised ja ihad moodustavad tasandi, mis alati eelneb sellele, kui me hakkame hea elu kohta sõnu tegema või õnne mõistet filosoofiliste teooriate vahendusel lahkama.

Millised on need ihad enne teooriat – need esialgu veel sõnadeta tahtmised midagi saada, omada või kuhugi jõuda? Aru saame asjadest alati alles pärast seda, kui oleme nad sõnastanud. Aga siinkohal on meie teemaks miski, mis on enne sõnu. Võiks arvata, et nii palju, kui on inimesi, on soovunelmaid heast elust. Kuid kui psühhoanalüüsi tulemusi sotsioloogiliselt uurida, tuleb välja, et raske on leida midagi stereotüüpsemat kui meie kõige sügavamad ja intiimsemad unistused.

Tuleb välja, et head elu ihaldades oleme omavahel veel sarnasemad ning oma kultuuri ja ühiskonnaga veel tihedamalt seotud kui mõtlemise vallas. Millised need alateadlikud soovunelmad siis on? Sõltumata soost, vanusest, haridustasemest ja sotsiaalsest kuuluvusest kerkivad inimestes esile samad stereotüüpsed kujundid:

• ootamatu rikastumine (nagu näiteks loteriivõidu või varanduse pärimise puhul) ja sellega seotud tarbimisvõimaluste avardumine, aga ka tunnustuse tõus ning meid ära tõuganud inimeste kahetsus;

• tunnustusavaldused inimestelt, kes moodustavad meie enesehinnanguga seotud referentsgrupi, sageli lisanduvad siia massilised tunnustuseavaldused identifitseerimata, kuid väga suure inimgrupi poolt (nagu kontserdiaplausi puhul);

• meie enda häppi-naeratusega peegelpilt, kus olukorda kontrolliv rahulolu meie näol vaheldub ekstaatiliste rõõmupursetega, mis oma «loomulikkuses» ületavad massitarbereklaamis professionaalselt etendatu;

• kaaslane, keda ihaldavad kõik, kuid kes on jäägitult pühendunud meile ning kes seda pühendumust andunult demonstreerib. Kaaslaseks võib olla ihaldusväärne vastassoo esindaja, aga ka lapsevanem või laps, või keegi kõrge võimupositsiooni kandja. Kõigi kaaslaste puhul on oluline temalt peegelduv ühiskondlik tunnustus ja tema tunnustuse kaudu saadav lisaväärtus meile endale.

Nagu näeme, on enamik meie peas hõljuvatest spontaansetest kujunditest seotud meie isiku väärtuste äratundmisega, kuigi seal ei puudu ka tarbimisvõimaluste realiseerimine. Isegi igatsus tõelise armastuse järele, mis on sageli inimeste õnneiha teadvustatud osa, on alateadlikul tasandil enamasti seotud ihaldusväärse partneri omamise ja omamisest tuleva sotsiaalse tunnustusega. Samas on huvitav, et otsesed materiaalsed hüved nagu maja või auto on pigem siiski sotsiaalse eneseväärtustamise teenistuses kui vastupidi. Toimetuleku tasemest kõrgema sissetuleku ihaldamise peamine põhjus ei ole järelikult materialism ega tarbimismaania, nagu arvatakse, vaid ikkagi teiste inimeste tähelepanuga seotud vajadused.

Seda, et meie iha objektideks on naudingut pakkuvad esemed maitsvast söögist ja seksuaalsest ahvatlusest kunstiteosteni, tunnustus ja tähelepanu meie isikule, teati muidugi ammu enne psühhoanalüüsi. Juba antiikses vooruste eetikas pälvib olulist tähelepanu hedonistlik tees, mille võib kokku võtta järgmiselt: hea elu tähendab selle saamist, mida me ihaldame. Ehk teiste sõnadega: õnn seisneb iha objektide pakutavas naudingus.

Probleemiks selliste iha objektide puhul on antiikfilosoofide arvates vastuolu nende objektide loomuse ja hea elu võimalikkuse vahel. Sellised iha objektid nagu rikkus, ilu, kuulsus ja tunnustus on rasked saavutada, aga kerged kaduma, kusjuures nende kadu on seotud sündmuste ja arengutega, mida on raske allutada meie tahtele. Järelikult iseloomustab ka materiaalse ja sümboolse kapitali pakutavat õnne muutlikkus, juhuslikkus ja kaduvus.

Lisaks muutlikkusele on probleemiks nende juhuslik ja ebaõiglane jagunemine ühiskonna liikmete vahel. Võimalikult suure osa saamiseks tuleb oma tõelisi huve alla suruda ja kaasa teha asjades, mis meid heast elust võõrandavad ja milles osalemine võib tunduda ebaväärikas. Nii näiteks nõuab materiaalsete hüvede omandamine vaeselt inimeselt ülemäärast pühendumist tööle, mille tagajärgede likvideerimiseks tekib vajadus veel omakorda inimese käsutuses olevat kapitali suurendada. Satume sõltuvuse nõiaringidesse, kus me ravime end sellega, mis meile haiget teeb.

Antiiksete filosoofide jaoks on lahendus enamasti iha objektide valiku allutamises mõistuse kontrollile ja selliste iha objektide leidmises, mis ülalnimetatud puuduste all ei kannataks. Ihaldamisest ei tule mitte loobuda, vaid ühed iha objektid tuleb asendada teistega.

Näiteks soovitatakse kuulsuseiha asendada sisemise väärikusega või seksuaalse iha füüsiline objekt vaimsega, nagu jutustab Diotima Platoni «Pidusöögis». Kaasaegse inimese jaoks kõlab selline iha objektide vahetuse võimalus pisut utoopilisena. Küsimus on ju selles, kes või mis kehtestab meie jaoks selle, mida me ihaldame.

Antiikfilosoofid lähtusid eeldusest, et on võimalik saavutada olukord, kus mõistus meie hinge ja tema tahtmisi kontrollib. Nii stoitsistlik eetika kui ka platonistlik intellektualism põhineb sellel eeldusel. Aga meie oleme tänapäeval harjunud mõtlema, et iha objekte panevad paika alateadlikud jõud, mille üle meil mingit kontrolli ei ole, ning mida oleks rumal üritadagi. Mitte meie ei kontrolli ihasid, vaid ihad meid.

Freud omistab meie ihad ja tungid teadvuse-eelsele instinktiivsele eluenergiale, mille igasugused kontrollimehhanismid kujutavad endast neuroose. Oidipuse kompleks näiteks kujuneb Freudi järgi välja just seksuaalse iha mahasurumise ja esmase iha objekti väljavahetamise tagajärjel. Iha objekti vahetamine on antud juhul paratamatu, kuid sublimatsiooni tagajärjed on fataalsed ja traagilised: me ei saa enam kunagi algset vahetut ja siirast õnnetunnet tagasi.

Koos psühhoanalüüsiga on kahekümnenda sajandi inimene tagasi lükanud nii stoitsismi kui eetilise intellektualismi ideaalid, vastavalt millele on võimalik oma ihasid kas ohjeldada või neist hoopis vabaneda. Meile tunduvad meie ihad peaaegu ainsad tõelised osad meie isiksusest, ainsad tõelised saadikud sotsiaalsete rollimängude ja võimupositsiooni (või positsioonituse) taha varjunud olendist, ainsad pinnaleulatuvad märgid sellest, kes me tegelikult oleme. Kõik peale ihade tundub meile võlts, ideoloogiline või kultuuriline konstruktsioon.

Meile tundub, et loogika, mõtlemine ja ilumeel petavad meid, samal ajal kui ihad on tõelised. Nii jõuame kaasaegse psühholoogilise fatalismini: ihad on osa inimese etteantud loomusest ja inimesel oleks rumal oma iha objekte valima hakata. Selle asemel tuleks jõuda nimelt nende kõige esimeste ja järelikult kõige ehtsamateni. Me oleme iha masinad. Küsimus on ainult selles, kui paljusid oma ihadest suudame me rahuldada – mida rohkem, seda parem on meie elu.

Siit edasi on kaks valikut: kas sundida end veel rohkem oma ihade rahuldamise nimel pingutama või usaldada mingeid muid jõude meie psüühes ja lähtuda Freudi asemel Platonist või Senecast. Meenutagem, et mõtlemine tuleb meil tegelikult ihaldamisest paremini välja.