Selle Richard Dawkinsi terminoloogiast koosneva pealkirjaga lootsin võita nende inimeste tähelepanu, kes filmidest ehk väga ei hooli, kuid erutuvad evolutsiooni, Darwini ja geneetika peale. Nii hobi kui professiooni korras. Ning alarmeerida religiooni rünnakrühmlasi ja intelligentse disaini kõrilõikajaid.
Põhjuseks on veendunud darvinisti David Cronenbergi viimane film «Vägivaldne minevik» (A History of Violence), mis toetub Dawkinsi geeniteooriale. Nagu paljudel eelmistelgi kordadel, räägib reissöör sellest, et evolutsioon pole inimese kui liigi seisukohalt sugugi lõppenud.
Lühidalt öelduna on evolutsioon sobivaima isendi ellujäämine ükskõik mis hinnaga. Film lahkab aga seda kõige inimlikumat küsimust milline isend on evolutsioonilise valiku järgi praeguses maailmas sobivaim?
Kohalik kangelane
Olgu öeldud, süees ei ole tegemist mõne geeniuurija dilemmadega, vaid film jutustab perekonnalugu, mida on võimalik nautida ka ilma igasuguse huvita selle vastu, kas maailma on loonud suunav käsi või mitte.
Tom Stall on edukas esivanem oma kahele järeltulijale. Teismelisele pojale ja väikesele tütrele. Ta peab Ameerika väikelinnas pisikest, kuid elamiseks piisavalt tootlikku kohvikut ja on veetlev abikaasa oma laste emale, jurist Edie'le. Me näeme tema käitumisharjumusi, mis on heatahtlikud ja arukad.
Lihtsas Ameerika väikelinnas, kus ei ole vaja võidelda leivapalukese või puhta vee pärast, on just selline mittehooplev ja intelligentne isend edukas ellujääja. Nendes populatsiooni tingimustes on tal «head geenid», mis tähendab Dawkinsi mõistes oskust olla koostööaldis ja hea kaaslane teistele sama liigi geenidele.
Muutuse toovad kohvikuidülli kaks tegelast, kelle taust jääb ebamääraseks ja põhjusega. Juba peale vaadates on tegemist meestega, kelle nime taha on erinevates politseiarhiivides kirjutatud: kalduvus vägivallale. Nende käitumisharjumused on vägivaldsed, sest see on nende jaoks efektiivne ja harjumuslik moodus hankida eluks vajalikku.
Ootamatult tõrjub tagasihoidlik Tom Stall nende rünnaku ja tapab mõlemad. Ta teeb seda just nimelt «vägivallaakti kliee» abil, mis on tuttav tuhandetest kätifilmidest. Kuid millega ei kaasne nautlevat dramaatikat. See on oluline. Temast saab kohalik kangelane.
Tom Stalli juurde saabub veel üks «vägivaldsete käitumisharjumustega» mees. Enda stiilset jõhkrust nautiv mafiooso Carl Fogarty koos «käsilastega» väidab, et Tom Stall pole sugugi Tom Stall, vaid Joey Cusack. Ja on pärit hoopis mujalt.
Oma stiili järgi sunnib ta lõpuks Tomi tunnistama, et on tõepoolest üks teine mees ja pärit mujalt, teisest populatsioonist, karmist suurlinnast, Philadelphiast. Sealt, kus igas vormis vägivaldsus on möödapääsmatu.
Fogarty on tulnud Tomi venna Richie Cusacki käsul, et kutsuda ta tagasi omade juurde. Tagasi oma tegeliku loomuse juurde. Tom keeldub ilma igasuguse kahetsuseta. Ka tapmisohuga silmitsi seistes jätkab Tom oma valiku läbiviimist. Iseenda ja oma pere kaitsmist. Kuid erinevalt oma vastastest suhtub ta sellesse ilma võistlusmomendi ja poosita.
Valikuid teeb geen
Siin tõusebki esile Cronenbergi väide: inimloomust kui sellist ei eksisteeri. Seega ei eksisteeri ka mingit metafüüsilist Kurjust ega Headust. On ainult valikud, mida me langetame. Õigemini laseb langetada geen, mis dikteerib meie käitumist enda kasulikkuse järgi.
Ka Tomi abikaasa, kellele on olukord küll äärmiselt okeeriv, võtab fakti omaks. Ta teatab kahtlustavale politseinikule, et Tom Stall on see, kes ta ütleb end olevat, kui ta käitub nii nagu Tom Stall. Tegelik Tom ehk vägivaldne Joey Cusack, oleks evolutsiooni seisukohalt ebaedukas geenimasin.
Just seetõttu ei ole «Vägivaldses minevikus» dramaturgiliselt «lahedaid» vägivallastseene. Cronenbergi visuaalne süntaks keskendub ideele ja karakterile, mitte sündmustele. See on vägivalla demüstifitseerimine, püüd tema igapäevasust lõpetada. Cronenberg võtab ära igasuguse õigustuse vägivaldseks käitumiseks ja taandab selle lihtsalt maitse eelistuseks, veidi labaseks retroihaluseks.
Ta väldib iga võimalust õigustada oma tegelaste käitumist kurjusega. Sest kasutades sõna «kurjus», astub inimene religiooni pehmele pinnasele ja lükkab endalt igasuguse vastutuse oma tegude eest. Populaarsele igameheteooriale, mis jutlustab inimesele «looduse poolt kaasa antud vägivaldsusest», astub Cronenberg jäigalt vastu.
Filmi finaaliks jõuame ka punkti juurde, millest räägib selle artikli pealkiri. Tom tapab oma lihase venna kui ähvardava ohuallika. Tomi venda Richie't, võimukat alfaisast ja tema kaaskonda on Cronenberg kujutanud kui kalli retromaitsega snoobe. Vägivald on nende jaoks ammu kaotanud iga muu mõtte peale selle, et see on äge. Õigemini, et nii on kogu aeg olnud.
Tomi pilgule avaneb see mehelik maailm, kust ta pärineb. Selles maailmas pole muud kui dotseeriva hääletooniga öeldud klieed, hoolitsetud habemed, ümberperse viigipüksid, kindluse moodi villa ja pooside võtmine relv käes. Kuid seda jampsi saadab reaalne vägivald. See, millele toetub iga «õiglane» sõda just praegu.
Kas mittevägivaldne inimene on uus liik, mille geenid eralduvad valiku tagajärjel ilma igasuguse dramatismita ebaedukaks osutunud geenidest?
Cronenbergi on ennegi süüdistatud suhtumises inimlikkusesse kui patoloogiasse. Kuid evolutsioon koosneb muutusest, valikust ja pärilikkusest. Ning ebasobivast keskkonnast väljamurdmine tähendab geenikandjale alati sellist muutust, mida võib käsitleda traumana.
Saatust pole olemas
Kindlasti ei ole Cronenbergi teemavalik juhuslik, vaid tõsine arutlus inimlikkusest just nüüd, progressiajastu lõpul ja vahetult pärast esimest naftasõda. Selles samas meie maailmas, kus inimpopulatsioon muutub katastroofipiirkonnas mõne tunni jooksul detsivilisatsiooniks. Ning sõdivad riigid takistavad evolutsiooniteooria õpetamist koolides.
Nii et pikk pilguvahetus kojujõudnud Tom Stalli ja tema abikaasa vahel ei ole mitte leppimine oma saatusega, nagu kirjutab Andres Laasik (EPL, 10.11.2005). Saatust, nagu kurjustki, pole olemas. Need on uue liigi Aadama ja Eeva melodraamata pisarad, mis on valatud hirmust pimedate aegade ees. Ja et pimeduses ei ole teejuhi suunavat kätt.
Uus film kinolevis
«Vägivaldne minevik»
Reissöör David Cronenberg Osades Viggo Mortensen,
Maria Bello, Ed Harris jt
USA 2005
Tallinna kobarkinos
11. novembrist