Õhtuhämaruses kahkjalt hõõguva sildiga ülimodernse Mmuahi-nimelise kohviku vastas, just seal, kust kaubamaja juurest väljuvad trollibussid, seisab juba aastakümneid kindlalt kohvik Energia. Ja peibutab endiselt kliente.
Energia kohviku jäävuse seadus: võimalus nõukanostalgitseda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aegade jooksul on see söögipaik tõtt-öelda paljunenud juurde on tulnud mittesuitsetajatele mõeldud pirukate-saiakeste kaasaostmise paik. Ent vana kohvikki on jätkuvalt tegus.
Pilt on kuidagi kahtlaselt tuttav: kunstnahksetel nurgadiivanitel istuvad soliidsed daamid, rüübates oma kaheksakrooniste õunapommide või moorapeade kõrvale kombekalt teed just seda sama teed, mis hoolsa suhkru lisamise korral toob silme ette algkooli spordipäevad või lõunavahetunni kooli sööklas.
Tõmbab ka tudengeid
Vahetult enne mind tellib üks väsinud moega keskealine daam kaks korda sada grammi viina ning kaob jookidega saalisügavusse.
Ühe ümmarguse laua taga on istet võtnud tõenäoliselt töölt koju tõttav perekond: isa-ema ja kaks poisipõnni. Aga loomulikult trollipeatus on ju ukse ees, miks mitte aurava kohvi või teega siin aega pisut parajaks teha?
Nende läheduses pahvib suitsu karmiilmeline piiga, konspektimapp hooletult laiali laotatud, ning nõkutab aega parajaks tehes pead taustaks kostva Star FMi muusikavaliku järgi. Selge, ka tudengitel on siia asja.
Isegi Energia söögisaal pole aastatega palju värskemaks muutunud: tumepruunides toonides puidust vaheseinad kõrgete kitsaste peeglitega, nurgas lösutab väsinult hiiglaslik monstera, poolelt seinalt ripub alla mõni (kunst)taim.
Värske õhuga on siin muidugi häda: mööblisse imbunud sigarisuits ühineb köögist tuleva rasvalehaga ning kogu see segu võib hiljem omakorda teie riietesse pressida. Aga pelgalt sellepärast ei maksa veel ukselt tagasi pöörata julge hundi rind ongi ju rasvane.
Menüüle pilku heites loen: kiievi kotlet ja kananitsel (mõlemad 45 krooni), poarski kotlet (35 krooni) või hoopis lisandiga viiner (30 krooni)? Otsustame sõbraga kahe esimese toidupala kasuks ning liigume valgete plastkandikute kolinal edasi.
Külmleti valik on kui kulinaarne ajamasin. Ja see ongi vahva: petersellioksakestega kaetud kartulisalat ja kandikutäite kaupa võileibu kurgi-vorstiga ja riivjuustuga, või soovite hoopis klassikalist kiluvõileiba?
Võileiva hind on keskmiselt 7 krooni, samale hinnatasemele jäävad ka kõikvõimalikud värsked (!) küpsetised: saiad, koogid, pirukad.
Ehkki tean väheseid, kellele meeldiks, et mahlasid hoitakse kassapidaja selja taga letil ning serveeritakse kliendile toasoojana, võin saladuskatte all öelda, et piisavalt armastusväärse naeratuse korral on nad valmis mahlapaki ka külmikust välja võtma ja teile seda sootuks teisel temperatuuril pakkuma. Viitsimise asi.
Vahva, et näiteks kohvi võib saada aga suisa kolmes variandis. Sõbralikult naeratav kassapidaja viipab kolme n-ö ablooni poole ja otsusta siis juba ise, kas soovid 20-, 10- või 6-kroonist tassitäit kannukohvi.
Pean tunnistama, et Energia näol on tegu tõelise bistrooga. Vaevalt jõuame ümmarguse nurgalaua taha istuda ja klaasaluse alla vajutatud sinise laudlina mustrit uudistama hakata, kui saabub lüheldane köögitädi ja teatab, kerge aktsent häälekõlas: «Kiiev, kellele? Ja nitsjel siia, jah?»
Paraku tuleb tunnistada, et säärane kiirus annab sooja toidu kvaliteedis tagasilöögi, sest mikrolaineahjus soojendatud kotlet on seest külm ning rasvas praetud kana taignakuub on pisut nätskevõitu.
Mahlane kapsas
Ent värske kapsasalat ja toidule lisatud tomatilõigud on oma loomulikkuses tõesti maitsvad: nii mahlakat kapsast igast restoranist juba ei saa. Samas võib ju alati saiakestega piirduda: pooltunnike veedetud ja kõht ka täis.
Jääb küll mõistetamatuks, kuidas on kohvikupidajal see aeg-peatub-status quo õnnestunud nii hästi säilitada, ent nii see tõepoolest on.
Ja nii tõden, et kel modernsete kohvikklubide, loungeide ja lokaalide kõrval tahtmist Tallinna südalinnas kübeke nõukanostalgiat mekkida ja sisse hingata, astugu aga julgelt Energia kohviku kriuksuvatest ustest sisse.
Kandik on rubriik, mis tutuvustab uusi ja vanu söögikohti, kus tööinimene kõhu täis saab.