Raviraha teenib isiklikke ambitsioone

Eero Merilind kirjutab, et Eestis pole raviraha jagamine läbipaistev ja arusaadav, ning toob näiteks Inglismaa, kus tervishoiualaste otsuste tegemiseks on loodud eraldi ja apoliitiline struktuur.

Varsti möödub 14 aastat Eesti esimese ravikindlustusseaduse vastuvõtmisest. See oli esimene kord, kui tervishoiu korraldust prooviti muuta põhimõtteliselt ning kardinaalselt.

Nende aastatega on Eesti tervishoid teinud suuri samme. Praegu tarvitatakse Eestis samu ravimeid, mida enamikus teistes arenenud riikides, Eesti arstid kasutavad samu uuringu- ja ravimeetodeid, mida kasutatakse ka mujal maailmas. Ent mis hakkab toimuma Eesti tervishoius viie aasta pärast?

Raha kulutamine ausaks

Riigikontrolör Mihkel Oviir ütles riigikogu ees esinedes kuldsed sõnad. Ta ütles, et avaliku raha kasutamine peab olema läbipaistev. Ent sama läbipaistev peab olema ka tervishoiuraha kulutamine. Tervishoiuraha kulutamine peab olema ka aus. Kõik inimesed peavad aru saama, kuhu ja millele nende käest kogutud ravikindlustusraha kulutatakse.

Ravikindlustusseaduse aluseks on võetud põhimõte, et töötavad inimesed tasuvad mitte ainult oma tervishoiukulusid, vaid ka mittetöötavate ja ülalpeetavate tervishoiukulud. Selle niinimetatud solidaarsusprintsiibi koos hoidmiseks loodi Eesti Haigekassa. See organisatsioon peab tagama avaliku ravikindlustusraha otstarbekaima kasutamise tervishoiukulude katmiseks.

Tänase haigekassa probleem on aga selles, et ta on taandanud ennast pelgalt raha jaotavaks organisatsiooniks. Puudub süsteemi haldav, analüüsiv ning otsuseid tegev struktuur. See struktuur ei saa olla poliitiline, vaid peab koosnema erinevatest oma ala asjatundjatest ning tegutsema avaliku raha kõige otstarbekama kasutamise huvides.

Näiteks Inglismaal on sellisteks struktuurideks Tony Blairi valitsuse ajal loodud Primary Care Trust’id (PCT).

Abi tõhusus luubi all

PCTd analüüsivad elanikkonna struktuuri ja haigestumist, võrdlevad erinevate ravimeetodite kulu-tõhusust, uurivad inimeste soove ja vajadusi nii perearstiabi kui ka haiglateenuste, järel- ja hooldusravi ning sotsiaalabi korraldamiseks.

PCT otsustab muu hulgas ka perearstikeskuste ning haiglate asukoha ja suuruse. PCTd otsustavad, milliseid teenuseid ja missuguses mahus kohalikud inimesed kõige rohkem vajavad ning korraldavad konkursse teenuse osutajatele.

Eesmärk on see, et raha kulutamine oleks igati läbipaistev ja aus. Nii ei saa ükski ambitsioonikas haiglajuht ainuisikuliselt otsustada näiteks kompuutertomograafi ostu, kui piirkonnas on juba säärane aparaat olemas. Samuti ei saa keegi endale ehitada üheksakorruselist haiglahoonet 100 000 inimesele ja «unustada» selle valmimisel sulgeda viis funktsiooni kaotanud tervishoiuasutust.

Raha kulutamise otstarbekust jälgitakse pidevalt. Kui on selge, et teenust saab pakkuda ka odavamalt, kvaliteedis kaotamata, siis nii ka tehakse. Normaalset rasedust jälgib Inglismaal ämmaemand, imikute ja väikelaste tervisekontrolli teevad eriettevalmistusega meditsiinilise õeharidusega spetsialistid.

Selliselt korraldatud vastsündinu tervise järelevalvega võidetud raha eest aga saavad ülejäänud inimesed endale midagi lubada. Ravimid, glükomeetritestribad, sidevahendid, haavaplaastrid, kateetrid ja stoomikotid on Inglismaal kõikidele tasuta. Ja näiteks töötav inimene maksab retsepti eest kuus ja pool naela.

Inglismaa tervishoidu kritiseeritakse üsna palju pikkade järjekordade pärast, kuid samas on kõikidel patsientidel ka lisavõimalus saada erakindlustusega kiiremat arstiabi. See ei tähenda kvaliteetsemat arstiabi, sest kvaliteet on ka nii-öelda riiklikus ehk tasuta süsteemis tasemel, vaid just nimelt kiiremat.

Kui patsient ei taha oodata pool aastat, saab erakindlustusega arsti visiidile nädala jooksul. Seega on riik loonud ka arvestatava alternatiivse tee kiirema arstiabi saamiseks.

Otsused tulevikuks

Eesti peab tegema otsuseid, et ka viie aasta pärast oleks tervishoid arenenud riikidega võrreldaval tasemel. Arstiabisüsteemis tuleb lõpetada avaliku raha laristamine isiklike ambitsioonide rahuldamiseks.

Otsuseid tuleb teha analüüsides ja kaalutledes, milliseid tervishoiuteenuseid, missuguses mahus ja kus Eesti patsiendid vajavad.

Tagada tuleb tõrgeteta arstiabi korraldamine ja kättesaadavus. Samuti tuleb luua töötav, asjatundlik ja adekvaatne mehhanism, kuidas teha otsuseid tervishoius, mis vastaksid Eesti elanike ootustele.

Eesti tervishoid vajab otsuseid, mis oleksid läbipaistvad ja ausad kõigi suhtes.