Arhitektuurist demokraatlikus linnas

Hea meel on tõdeda, et viimasel ajal on ajakirjanduses palju tähelepanu pööratud olulistele linnaehituslikele valupunktidele. Selle taustal kirjutan mõne sõnaga Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna argipäeva töödest ning maailmavaatelistest küsimustest.

Tartu linna ei planeeri üks inimene, ja see on hea, sest kinnisvaraturu hetkeolukord on kiiresti muutumas (loe: Tartusse on tekkinud kinnisvaraturg). Seetõttu on linnaplaneerimisteenistus ning arhitektuuri- ja linnakujundusteenistus pidevalt tugeva surve all.

Erinevad suhted

Vahel on arendajaid esindavad arhitektid mulle vihjanud või ette heitnud, et linnaarhitektil pole mingit sõnaõigust ja võimu. Vahel tulevad arhitektid minu juurde eraviisiliselt palvega, et «ütle minu eest arendajale ei».

Minule aga pole linnaarhitekti amet mingi isikliku ego väljaelamise vahend, pigem on linnaarhitekt ikkagi läbirääkija ja ekspert, kelle soovitusi linnavalitsus kas kuulab või ei kuula. Ja nõnda see peabki olema demokraatlikus linnas.

Demokraatliku ja autoritaarse ühiskonna erinevust ruumilisest seisukohast vaadelduna illustreeriksin kahe metropoli, Moskva ja Pariisi plaanide võrdlusega.

Üldprintsiibilt on need üsna sarnased ja tsentraalsele teedevõrgule üles ehitatud linnad, ent Moskvas, kus puudub eraomand, on suuremate maanteede võrk üles ehitatud täiesti korrapärasele geomeetriale ning selles mõttes on tegu ideaallinnaga.

Pariisi ümbritsevad maanteed on pigem orgaanilisema plaaniga ning nende teket on oluliselt enam mõjutanud eraomaniku tahe. Lihtsustusi siinkohal ei maksaks teha, kuid siiski: võrrelge arengutasemeid.

Linn on nõudlikum

Detailplaneeringute menetlemisel jääb avalikustamise ajal naabritele ja huvilistele tihti arusaamatuks, mida tegelikult planeeritakse. Seetõttu oleme viimasel ajal koostöös linnaplaneerijatega nõudnud detailplaneeringute ehitusala ja ehitusmahtude määramisel selgituseks linnaehituslikke makette.

Ettevalmistamisel on ehitusmääruse muudatused, milles on luubi all miljööalad, kus soovime siduda ehitusmahud proportsionaalselt parkimiskohtade arvu ja haljasalade pindalaga. Elukeskkonna kvaliteedi parandamise eesmärgil oleme viimase aasta jooksul päris mitmesse detailplaneeringusse kirjutanud arhitektuurikonkursi nõude.

Tartule on vaja julgeid moodsaid hooneid, mis sobiksid keskkonda mahult ja mille nüüdisaegses võtmes arhitektoonika väärtustaks olemasolevat väärikat linnaruumi.

Tartule on vaja rohkem ettevõtlikke arendajaid, kes suudaksid lahti mõtestada oma tegevuse tähtsust ja põleksid soovist luua kvaliteetkeskkonda. Mõni arendaja ei saa ikka veel aru, et see, mis on hea linnale, on pikemas perspektiivis hea ka talle endale.

Loodud keskkonna kvaliteedi määramisel on päris heaks indikaatoriks kinnisvara järelturul toimuv. Kui järelturul ka kümne aasta pärast hinnad vaikselt ülespoole rühivad, on üldiselt tegu kvaliteetse keskkonnaga.

Tagasi üles