Prantsusmaal mässavad noored immigrandid on huvitav märk. Nad protestivad enda teisejärgulise staatuse vastu Prantsusmaal, nad tahavad, et neid tähele pandaks ja austataks.
Essee: Austusega tulevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samas elavad nad teatud mõttes samasuguses multifilmimaailmas nagu näiteks liiklushuligaanid meie maanteedel. Olgu, võib väita, et immigrant-noortel on mäss õilis eesmärk, kuid liiklushuligaanidel seda õilsat eesmärki pole. Mis neid aga ühendab, on oskamatus hoolida tagajärgedest, näha natuke kaugemale, ja filmi-arvuti-maailmast siginenud karistamatuse tunne. Immigrant-noor justkui ei mõista, et ta põletab ju oma vanema või naabri autot/kauplust. Ta ei saa aru, et keegi on oma auto ostmiseks või poe avamiseks pidanud mitu aastat tööd rügama, ja kui see maha põletatakse, on häda kui palju. Miks ei ühine immigrant-noorte mässuga nende vanemad? Sest nad ei taha oma varaga laamendada! Ja samuti teavad nad, et Marokos/Aleerias või kust iganes nad pärinevad on elutingimused ikka palju halvemad kui Pariisis. Prantsusmaa äärelinnade kohta kasutatakse sõna «geto», kuid Prantsuse getol ja Maroko, Aleeria või Egiptuse getol on ikka ränk vahe. Ja töötute protsent on neis riikides samuti suurem kui Prantsuse «getodes».
Filmi-arvuti-maailmast on aga noorte pähe juurdunud teadmine, et tegudel nagu polegi tagajärgi lased vastased lihtsalt sodiks (leinamist, kimbatust või järelemõtlemishetki ei paku ükski tulistamismäng), või kui vastased sinu sodiks lasevad, ei tunne sa isegi valu, vaid alustad lihtsalt uut mängu. Usinalt vaadatakse actionfilme, kuid kui mitu teismelist teab, et pole ikka nii, et näiteks Ameerika tänavatel aina kuulid lendavad. Vastutavad ametimehed uurivad iga tulistamise juhtumit ja senikaua on politseinik töölt kõrvaldatud. Seega võtab USA politseinik relva välja ainult äärmisel juhul ja Hollywoodi märulid on rahva närvikõdistajad, mitte reaalsuse kajastajad.
Prantsusmaa kaasaja üks enim loetud kirjanikke Michel Houllebecq kirjutab oma raamatus «Elementaarosakesed», kuidas õpetaja loeb klassile ette katkendi Proustist ja jälgib õpilast, kes «kratsib pead, sügab mune ja närib nätsu. Mida kuradit Proust talle, sellele suurele ahvile, tähendab? /.../ Meie elame kohe kindlasti lihtsamas maailmas kui Proust. Räppar Snoop Dogg pole kaugeltki nii võimas, kui oli Proust või on Bill Gates, kuid Snoop on seksikam. /.../ Muidugi võid sa kirjutada proustiliku romaani ja pälvida legendaarse kirjandusliku kuulsuse. Intellektuaalid oleksid sillas, aga lõpuks mis tähtsust sel on? Kirjanduslik kuulsus on mage asendusvariant tõelisele kuulsusele showbusinessile, kus on rohkem raha kui kuskil mujal. Pankur on poppariga võrreldes kääbus nii rahalt kui seksapiililt. Prousti peened määratlused on tänapäeval mõttetud. Proust ja Thomas Mann olid viimased eurooplased».
Olen Houellebecqiga enamjaolt nõus st peent tunnetust on meie ajas tõesti liiga vähe (või ei paista see lihtsalt välja), kuid häda pole selles, et maailm on lihtsam kui enne, vaid hoopis maailm on palju keerulisem ja kirjum kui enne. Väidetavalt tegi koopainimene kogu eluajal sama palju valikuid kui tänapäeva inimene ühe päeva jooksul. Infot on nii meeletult palju, et selle müra keskel kaovad olulised teemad ning lõpuks ka meievaheline inimlik side.
Eelkõige tahavad mässavad immigrant-noored, et neid respektitaks. Samuti igatseb respecti Harlemi tänavail jõlkuv kottis pükstega räppar. Ja kas mitte sama ei igatseta Bagdadis ja Gazas? Siinkohal võiks küüniliselt küsida, et millega nad siis teiste austuse ära on teeninud. Kas sellega, et tõmbavad pähe suusamütsi ja räpivad mis kole?
Mis on üldse juhtunud kogu selle respektimise ja austamisega? Teiste austuse pälvimiseks pidi kunagi sooritama suuri tegusid nagu Kolumbus või Martin Luther, kuid praegu tahavad seda kõik justkui niisama paljalt selle eest, et nad olemas on. Kas austusest on tänapäeval saanud lihtsalt sõnakõlks? Selle järgi ei saa enam orienteeruda, näiteks kedagi auväärset endale eeskujuks võttes. Võrdsuse ajastul peaks ju austama kõiki suisa valimatult.
Vähemuste diskrimineerimine (sest loomulikult kannatavad selle all nii Prantsuse immigrandid kui USA neegrid, asiaadid või latiinod) on olnud teema aastatuhandeid, kuid ikka on olnud nii, et osa vähemusi tuleb sellest välja ja teised ei tule. Ja keda me selles kõiges süüdistama peaksime? Patuoinaid leiab igasuguseid, kuid ehk oleks mõistlikum uurida neid, kes on paremini hakkama saanud, ja vaadata, milles peitub nende edu saladus? Kuidas on Indias aastasadu edukalt hakkama saanud Iraanist välja rännanud parsid ja miks on maailmas käinud kehvalt Indiast välja rännanud mustlaste käsi? Väikesearvulised parsid on olulised tegijad India majanduses, kuid mustlasi kohtab ikka ja jälle kerjamas. Huvitav, milliseks kujuneb saja aasta pärast praeguste mässajate järeltulijate käekäik?
Ja milliseks kujuneb eestlaste käekäik? Kui seista täna Tallinnas ajalehekioski ees, siis mida põnevat meile pakutakse? Reas läigivad lõputud reklaamtrükised naiste-, tervise- ja koduajakirjade varjunime all. Siit saab autohuviline oma autoajakirja ja spordihuviline oma spordiajakirja, kuid mis siis, kui teid huvitab elu laiemalt? Kus on Economist, Guardian, Financial Times, Nature või National Geographic? Hiljuti võis neid veel leida, kuid nüüd on nad taandunud raamatukokku ja internetti nad ei ole osa eestlaste igapäevamenüüst ja vaevalt et Horisont ja Äripäev neid asendada suudavad.
Äkki aitab meid tulevikus Euroopa heaoluriik? Paraku on aga heaolu vaja kogu aeg juurde toota see ei püsi ise. Kust küll tulevad targad ja andekad tulevikueestlased, kes suudavad toota heaolu üha keerulisemaks muutuvas maailmas kas kosmeetikalehtede lugejate kasvavatest ridadest? Võib-olla suudavad meie nii suurepärased ülikoolid teha imet ja koolitada puuduliku algharidusega noortest dünaamilisi mõtlejaid? Või äkki saab selle imega hakkama rate.ee või kollektiivne aju delfi.ee?
Aasia hingab vanale Euroopale juba ammu kuklasse ja Eestist ei leia naljalt paremat ressurssi kui ajud, kes aga kipuvad läände pagema. Ja üldse: kui kaua on veel võimalik püsti hoida üha kulukamaks muutuvat Euroopa heaolumudelit?
ah, juba kuulen taustalt seda laulu, et me oleme provints, väike turg jne, ent olgu või provints seda targemini tuleks meil oma asju ajada. Kas me peaksimegi pimedalt püüdlema euroopalikku heaoluriiki või noppima jätkusuutlikumaid valikuid? Äkki on Euroopast saamas lihtsalt elegantne kolmas maailm muuseum, mis ei konkureeri näiteks USA liberaalsema kõrgharidus- ja majandussüsteemiga?
Euroopa heaoluriigimudel toimis aastal 1945. Teise maailmasõja järel pidi kõigile ühiskonnakihtidele pakkuma võimalikult leebeid tingimusi ja kas või näilist võrdsust, et vältida uute Hitlerite esilekerkimist ja ravida sõjahaavu. Euroopa tehnoloogiline edumaa muu maailma ees suutis sellist majandusmudelit ka ülal pidada. Ent nüüd, 60 aastat hiljem, on maailm muutunud. Meile hingab kuklasse mitme peaga lohe: rahvastiku vananemine, tehnoloogilise edumaa kaotus, energiakriis ja heaoluriigi rüpes võrsunud eurooplaste reaalsustaju kadumine.
Milline peaks olema Eesti majanduskasv, et ehitada üles Rootsi sarnast hüvede ühiskonda? Milline teadaolev Eesti kõrgtehnoloogiline majandusharu seda kasvu toota võiks? Või äkki peaks vana Euroopa Eesti järeleaitamise lihtsalt kinni maksma austuse märgiks?
Lapsepõlves oli mul kõigile küsimustele vastus: maailm muutuks KOHE paremaks, kui sõjad lõpetada ja trükkida raha juurde. Vanemad ja targemad inimesed mu võluvalemisse ei uskunud.
Delikaatselt, kuid kindlalt asuti selgitama, mis on inflatsioon ja milline on rahvusvaheliste suhete sasipundar. Et kuskil on Somaalia, kus riiklus ammu lõppenud ja tegeldakse piraatluse, orjakaubanduse ja muude tulusate äridega. Et kuskil on Hiina, kus puudub üldine pensionisüsteem ja tapetakse tüdrukuid, kuna pojad on ainsad vanaduspõlve kindlustajad. Et maailm on keerulisem kui muinasjutt pahast kapitalistist, kes kasutab ära vaeseid töölisi, või see teine muinasjutt pahast Ameerikast, kes anastab väiksemaid riike.
Et millalgi tuleb lõpetada muinasjuttude uskumine ja astuda järgmisele tasandile. Sõltub üldisest kliimast, kas järgmisel tasandil stimuleeritakse mind mõtlema või ostma uut huulepulka.
Mõeldes Egiptusele, kus Eestist väiksemas Niiluse orus elab 80 miljonit inimest, vaevab mind tunne, et heaoluriik ei ole nende tulevik. Kas meie oma poolteise miljoni elanikuga suudame tulevikus toota piisavalt hüvesid, et jõuda sinna, kuhu egiptlased kunagi ei jõua.