Vastupandamatu ja vastuoluline Fowles

Inglise ja maailma tunnustatumaid ja nimekamaid kirjanikke John Fowles oli tuttav ka eestlastele. Fowles suri sel kuul. Foto: SIPA

John Fowles suri 79-aastasena 5. novembril. Kuna kirjanik avalikkuse tähelepanu vältis, tuli teade ootamatult.

Fowlesi päevikud kinnitavad, et kirjutama pani teda varases nooruses kujunenud veendumus, et saavutused kunstis on ainus, mis võib teha surematuks. Ta põlgas konformismi ja mugavusi armastavat keskklassi, kuhu kuulusid ka ta Essexi väikelinnas Leigh-on-Sea’s üles kasvatanud vanemad.

Fowlesis olid ühendatud hea vestja, kelle looduskirjeldused lummavad ning tekstid annavad erakordse täpsusega edasi psühholoogiliselt peenekoelisi situatsioone ja õpetlane, kes suutis suures mahus kirjanduslikke tekste analüüsida.

Tema eeskujud olid Defoe, Flaubert ja Hemingway. Vastumeelt olid talle need tema kaasaegsetest, kes olid kasvanud reklaamiagentuuride pinnalt: Fay Weldonis hindas ta naiselikku mitmekihilisust, Salman Rushdie puhul on aga põlglikult öelnud, et too arvab, et kirjanikule on iga hinna eest kõige müümine kohustuslik.

Fowlesi huvitas inimese eksistentsiaalne vabadus, valikuvõimalused ning elumüsteeriumi mootorid – ta oli veendunud, et inimkond vajab kõike seletamatut rohkem kui lihtsaid lahendusi. Kuivast intellektuaalsusest päästis teda alati erakordne kujutlusvõime.

Oxfordis prantsuse keelt ja kirjandust õppides huvitus ta eksistentsialismist: Camus’ ja Sartre’i tööd on tugevalt tema loomingut mõjutanud nagu ka keskajast pärit gallia müüdid.

Pärast lõpetamist, 50ndate algul, töötas ta inglise keele õpetajana Prantsusmaal, seejärel kaks aastat Kreekas. Seal kohtas Fowles oma tulevast, Elizabethi, kes oli abielus tema kolleegiga. Naine ei suutnud lõplikult kummagi mehe kasuks otsustada õige mitu aastat. Hiljem abiellus ta Fowlesiga.

Kreeka loodus ja inimesed ning suhe Eliziga kannustasid Fowlesi kirjutama. Valmis romaani «Maag» («The Magus») esimene variant, mis ilmus üle kümne aastat hiljem (1965) palju kordi ümbertöötatuna.

Perfektsionist

Fowles, kes sai kuulsaks kurtmisega, et lugejate huvi tekitab temas tagakiusatava tunde, ei jõudnud tookord ära oodata kirja lugejalt: päevikus imestab ta, et «Maag» on olnud juba terve kuu bestseller, ent ei ühtegi lugejakirja! Ta järeldab, et mitte inglise romaan, vaid inglise lugeja on surnud.

USAs muutus see ambitsioonikas müüdilaadne raamat, milles on tunda paralleele nii Shakespeare’i kui Homerose lugudega, kultusromaaniks.

Fowles kohandas raamatu ka filmile (peaosalisteks Anthony Quinn ja Michael Caine), ent kritiseeris tulemust hiljem halastamatult ning keeldus hulk aega koostööst filmitegijatega. Romaani «Prantsuse leitnandi tüdruk» (1969) põhjal tehtud menufilmile kirjutas käsikirja Harold Pinter.

«Maag» ei olnud ainus romaan, mille Fowles esialgu sahtlisse jättis. Rahulolematuna oma tööde kvaliteedi suhtes püüdis ta neid viimistleda. Ajavahemikul 1952–1960 kirjutas ta mitu romaani, millest «Kollektsionäär» («The Collector», 1963), oli tegelikult esimene Fowlesi raamat üldse, mis raamatupoodidesse jõudis.

«Kollektsionäär» jõudis kohe edetabelite tippu. Fowlesi jahmatas aga, et suur hulk lugejaid ja kriitikuid vaatasid tema peenelt väljatöötatud allegooriast mööda.

Lugu psühhopaadist, kes hoiab vangis ilusat tüdrukut ning loodab viimases armastust äratada, võtsid paljud kui psühholoogiliselt head, äärmuseni kruvitud seksuaalse pingega kriminaalromaani. Autor ootas hoopis, et ohvris tuntaks ära kultuur ning tema piinajas materiaalsete huvide pinnalt võrsunud moraalne allakäik.

Edu võimaldas õpetajaameti maha panna ja Londonist Inglismaa maalilisele lõunarannikule Lyme Regisesse kolida ning kirjutamisele pühenduda. Suhted Eliziga, keda häiris maaelu vaikus ja tühjus, pingestusid.

Naine süüdistas Fowlesi isegi selles, et too ei kirjuta temast enam nii ilusasti kui varem, millele Fowles vastab oma päevikus («The Journals: Volume 2», ilmub jaanuaris 2006), et pärast enam kui kümme aastat kestnud kooselu saab naine osaks mehest, ning mis mõtet on enda kohta kirjutada, et mees nägi täna hommikul eriliselt hea välja, lisaks valmistas ta meile oivalise eine.

Paadunud erak

Fowles, keda nii kirjanikest kolleegid kui ka Lyme Regise kohalikud elanikud paadunud erakuks pidasid, kirjutab päevikus, et üksindus ei tee teda õnnelikuks. Et üksinduses õnnelik olla, on vaja vähemalt kahte inimest. Meeleheitlikult identiteeti otsiva ja sageli Londonis oleva Elizi järele ei tundnud ta puudust – küll aga selle Elizi järele, kellesse ta kunagi kiindus. Naine suri vähki 1990.

Fowles ei armastanud reisida. Lisaks oma raamatu- ja džässikogule vajas ta kodumerd, ööpimedust, Inglismaa rõskust ja sajandeid tagasi ehitatud kodumaja külmust. Ainus välismaa, mis teda võlus, oli Prantsusmaa. «Eebenipuust torn» («Ebony Tower», 1974, televariant 1984) kinnitab tema armastust maalooduse ja -kultuuri vastu.

Hollywoodi viisid Fowlesi filmid. Ameerika kohta kirjutab ta päevikus, et see on maa, mis elab, vastupidiselt Inglismaale, mis on suremas. Inglise kunst, popmuusika ja romaanid olevat ameeriklastele sama, mis Ateena kultuur roomlastele. Seda ei võeta kui tegelikkust, vaid kui vaheldust tegelikkusele.

Ta lisab, et amerikaniseerunud kultuuris puudub poeesia, kus minnakse mööda paljudest tähelepandamatutest väravatest. Ameerika-kogemuse põhjal valminud romaani «Daniel Martin» (1974) kohta ütles Fowles, et see on emotsionaalselt autobiograafiline ning analüüsib põlvkonna möödalaskmisi.

Fowles avaldas veel kaks romaani («Mantissa», 1982, «A Maggot», 1985) ja esseed («Wormholes», 1999).

1998. aastal teatas Fowles, et jätab oma Lyme Regise 18. sajandil ehitatud maja akadeemilistele organisatsioonidele tingimusel, et sellest saab keskus, kus hakkavad töötama kirjanikeks pürgivad üliõpilased.