Netiviisakust peab reguleerima eetika

Anu Uritam kirjutab, et kuigi Eesti ENSVst on saanud juba Eesti Vabariik, pole inimeste suhtumine muutunud ning õigusnormide eiramisel on endiselt põrandaaluse patriotismi maitse.

Kultuurikriitik Andres Langemets ründas artiklis «Sõnad ja väljendid kohtupingis» eesti keele sõnade teenimatut kohtupinki toomist (PM, 04.11.).

Mis seal salata, advokaadina oli mul küllaltki nukker lugeda järjekordselt arvamusavaldust, mida rahvalikus keeles võiks kokku võtta sõnadega «juristid ahju». Kas tõesti on seadusi loovatel juristidel kadunud igasugune südametunnistus ja selge mõistus?

Alustuseks tuleb selgitada, et justiitsministeeriumi netikommentaare puudutavat eelnõu ei ole välja töötanud ei advokaadid ega ka «juristid» üldisemalt. Ka pole kohtupraktikas seni märgata veel ühtegi tendentsi keelekasutuse muutumisest juriidiliseks äriks.

Kahtlemata tekitab ministeeriumi eelnõu vastakaid arvamusi. Diskussioon sellel teemal on mitte ainult tervitatav, vaid lausa äärmiselt vajalik. Isiklikult leian, et kaitsepolitsei abil kriminaalmenetluse raames netikommentaatorite tagaajamine meenutab rohkem varblase tulistamist kahurist.

Eriti olukorras, kus Eesti riigil on küllalt põhjust mõelda, kuidas politseiorganite tööd tõhustada, inimesi selleks tööks motiveerida ning olemasolevaid politseiametnikke otstarbekamalt kasutada.

Me ei ela vaakumis

Eesti riik ei ole tekkinud ega ka arene õiguslikus ja kultuurilises vaakumis. Õiguskord ei ole asi iseenesest, vaid osa nendest käitumisnormidest ja tavadest, mida me igapäevastes toimingutes peaksime järgima. Eesti õiguskord on omakorda osa Euroopa õiguskultuurist.

Põhimõte, et inimesel kui indiviidil on olemas au ja väärikus ja need väärivad kaitsmist ning arvestamist, tuleb juba ligi pool sajandit vanast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.

Konventsioon ütleb, et igaühel on õigus sõnavabadusele ning igaühel on vabadus oma arvamusele, mida võib levitada võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Samas võidakse seda vabadust piirata seaduste kõlbluse, kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks.

Riigikohus tugines Enno Tammeri asjas lahendi tegemisel just nimelt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning Eesti põhiseadusele. Riigikohus leidis, et ühiskonnas ei saa olla absoluutseid ehk piiramatuid põhiõigusi. Mis tahes põhiõiguse realiseerimisvõimalused saavad piiramatult kesta vaid seni, kuni seejuures ei takistata mingi teise põhiõiguse realiseerimist.

Inimkeskses ühiskonnas tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust – kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele ja õigus inimlikule identiteedile.

Enno Tammeri asja lahendanud Euroopa inimõiguste kohus ei pidanud võimalikuks teha ülaltoodud põhimõtetest erinevat lahendit. Leiti, et Enno Tammer oleks saanud sõnastada oma kriitika ka solvavaid väljendeid kasutamata.

Seega ei saa riigikohtule ega Euroopa inimõiguste kohtule ette heita «rauaaegset» arusaama keelest. Keegi meist ei soovi olla põhjendamatute solvangute objekt isegi siis, kui solvavaid sõnu võiks mõnes teises kontekstis käsitleda neutraalsetena.

Seadusandlus ei ole meil kunagi (Enno Tammeri lahendi tegemisel ajal ega ka nüüd) pidanud esmatähtsaks sõnade või väljendite kitsast ühemõttelist tähendust. Alati on tähtis juhtumi kontekst, erinevad asjaolud ning andmete ja lausete avaldamise eesmärk.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse demokraatlikus ühiskonnas on meie kõigi huvides.

Andres Langemetsa kirjutis illustreerib tegelikult väga ilmekalt hoopis ühte teist Eesti ühiskonnas levivat tendentsi: nimelt tavainimese suhtumist õigusnormidesse ja sellest tulenevasse arusaama eetikareeglitest.

Suurem osa täiskasvanud Eesti Vabariigi kodanikest on sündinud Eesti NSVs, kus avalikult kehtestatud moraalireegli ja isegi seaduse eiramine oli tihtipeale võrdsustatav põrandaaluse patriotismiga. Ajad on muutunud, aga inimeste suhtumine miskipärast mitte.

Otsustagu kohtud, mida tahes, avalikkuse silmis on internetis kommenteerijatel, maksupetturitel, arvutipiraatidel ja paljudel teistel endiselt kangelase maine. Paljud minu kolleegid peavad oma töös kõige tähtsamaks inimeste õiguste kaitset demokraatlike põhiväärtuste kinnistamise ja arendamise abil, kuid avalikkuse jaoks on nad ikka pelgalt «sõnaväänajad».

Õieti on seesama vaidlus internetis avaldatud kommentaaride üle rohkem teema, mida peaks lahendama seadusandliku surveta toimivate eetikareeglitega. Kui igale solvavale kommentaarile internetis järgneks järgmise kommenteerija hukkamõist, jääks solvajaid peagi vähemaks.

Seadused ei tee eetikat

Samas ma muidugi nõustun Andres Langemetsaga küsimuses, mis puudutab solvajatele anonüümsuse tagamist. Anonüümsus tähendab igasuguse vastutuse puudumist.

Riigikohus hakkab lähiajal arutama vastutuse küsimust avaldamise kontekstis: kes vastutab, kui ajakirjandus on avaldanud andmeid pressiteate alusel, mille omakorda on ajakirjandusväljaandele saatnud selgelt identifitseeritav allikas. Kas vastutab allikas või on alati ja mis tahes juhtumil vastutav ajakirjandusorganisatsioon?

Muide, Tiit Hennoste, keda Andres Langemets soovitas juristidel lugeda, on selles vaidluses kirjutanud ekspertarvamuse, mille järgi vastutab alati ajakirjandus.

Nii et kui sellest lähtuda, on meil n-ö süüdlane leitud: anonüümsete kommentaaride puhul vastutavad internetiportaalid, kes kommentaaride avaldamist võimaldavad. Iseküsimus on muidugi see, kas selline arusaam läheb kokku euroopaliku õigustraditsiooniga.